Est Eng  
   
  Salongist    Uudised   Artiklid   Otsing    Oksjon   E-näitus
 
   
  Akvarell(9)   Fotonäitus(238)   Graafika(39)   Joonistus(11)   Maal ja pastell(18)   Tarbekunst ja skulptuur(1)   VARIA(2)   Video, DVD(11)   VIIMATI LISATUD/MUUDETUD(71)     
   
  Uudised  
     
Lehe algus

KENNETH ENGBLOM "VIIMANE NÄITUS" 2.-16. DETSEMBRINI

                 

KUNSTISALONG ALLEE ON LÕPETAMAS OMA TEGEVUST

Head kunstisõbrad!

Kunstisalong Allee tähistab oma tegevuse lõpetamist 16. detsembril kell 16-19. Salongi sulgemisega lõpeb ka koostöö kauase ja hea partneri Simson Galeriiga. Tänan kõiki, kes salongi tegemistele on ühel või teisel viisil kaasa aidanud või hoogu juurde andnud. Märgitud kuupäevani katsun olla tegev niipalju kui võimalik. Kui Teil on seni teostamatuid soove või ideid, mille eluviimisele saaksin kaasa aidata, siis andke sellest märku.

Parimate soovidega
Juhan Kohal

MAALIKUNSTNIK HENN ROODE SÜNNIAASTAPÄEV 4. NOVEMBRIL

Tähistagem täna, 4. novembril  maalikunstnik Henn Roode sünniaastapäeva ja huvi korral külastage tema teoste näitust "Kirglik vormianalüütik Henn Roode" kunstisalongis Allee (näitust saate vaadata 10. novembrini, 5. novembril on salong suletud).      

 
          




ÅSA BUJON „OPERA MARITIMA“ 13.-27. oktoobrini

Åsa Bujon: „Kõik minu näitused alates 2014. aastast on kandnud nime ”Opera Maritima“. Enamasti koosnevad pildiseeriad teokarpidest veealuses keskkonnas, rannas päevavalguses ("littoral”) või öösel ("nocturno"). Mind inspireerib veetaimede ja veeloomade maailm, vormid ja muutused vees. Näiteks teokarpide vormid on ju tõelised skulpturaalsed kunstiteosed. Taimede ja teokarpide koostoime on ilmne ja põnev.“

Kunstnik on sündinud Göteborgis, praegune elukoht on Stockholmis, kus asub 1998. aastast ka tema ateljee. Haridus: Konstfacks aftonskola (1972−73), Grafiska Inst. (1990, kunstiajalugu), Stockholmi ülikool (1992−93), Birkagården (1996−99), Hiina tušimaal (2004−2008).

Valik näitusi

Isiknäitused: Galleri Abante 2002, 2005, 2014; Slottsgalleriet Ekebyhovs slott 2005; Galleri Sjöhästen 2007; Sigtuna Kulturgård 2008; Regeringskansliet i Sthlm 2009; Konstmässan i Kista 2009; Galleri Roddarhuset, Vaxholm 2010; Galleri En Trappa Ner, Göteborg 2011; Djurgårdskyrkans Galleri, Stockholm 2015; Haga Forum Konferens, Solna/Sthlm 2015;

Grupinäitused Rootsis:

Edsvik konsthall 2003, 2011 ”Svart på vitt”; Landskrona konsthall 2004, 2007, 2013; Väsby k-hall 2004, 2011; Landskrona konsthall ”SK- konstnärer” 2010; Konsthallen i Haparanda, 2011, ”Salon des refusés”, Djurgården i Stockholm, 2011; SWEA Art-utställning, ”Liten höstsalong” Stockholm 2013; ”Julutställning”, Stockholm 2015, WBL Gallery, Sthlm ”Korean/Swedish expo” 2016; Bulgaarias ”Mixed Media” Lessedra 2011; Roomas OEP(Observatoire Europ. de Plurilinguisme) 20 kunstnikku, 2012; Poolas: International Biennial of Miniatures 2004, 2006, 2008; Prantsusmaal: Château d’Alba la Romaine 2005, 2006 “Salon du Dessin et Peinture à l’Eau”; Grand Palais, Paris 2014; Barcelonas SWEA Art-näitus Torredembarra 2010, 2012, 2014; Londonis 2011 ja Pariisis 2012.

Osalenud näitustel Eestis: ‘Man and Woman’ Uue Kunsti Muuseum, Pärnu 2012; ‘Lillemaalid’ Art Studio Galleria, Tallinn 2016.

Åsa Bujon on Rootsi Kunstnike Liidu liige, kuulub organisatsioonidesse BUS (BildUpp-hovsrätt i Sverige), MåMA (Målargruppen Maria, Stockholm), SWEA Art International.

                 

EDUARD WIIRALT 118

Seoses Kodulinna Maja korraldatud iga-aastase kevade saabumise tähistamisega toimub kunstisalongis Allee pühapäeval, 20. märtsil algusega kell 17. 30 kunstiteadlase  Mai Levini loeng Eduard Wiiralti hilisloomingust.





               

NATALIE MEI 116!

               

RICHARD SAGRITS 105!

               

MARJU BORMEISTRI MAALIDE NÄITUS "ARMASTUSE JA KIREGA" KUNI 22. DETSEMBRINI

 

                

TÄNA, 4. NOVEMBRIL ON MAALIKUNSTNIK HENN ROODE 91. SÜNNIAASTAPÄEV. SEL PUHUL ON KUNSTISALONGIS ALLEE KUNI 28. NOVEMBRINI VÕIMALIK VAADATA NÄITUST "KIRGLIK VORMIANALÜÜTIK HENN ROODE".

Näitusest on virtuaalne väljapanek alammenüüs E-näitus. 

Heldur Viires: " Võib ütelda, et Roode näol on meil tegemist 20. saj. II poole eesti kunsti ühe vingema maalijaga. Ja täpsustuseks: "Made in Pallas"! Roode kuulub pallasliku värvikooli katkematusse ahelasse: Mägi - Pärsimägi - Roode. Need on viljad samast kunstipuust. "Immer hart arbeiten" ütles härra A˛bé noorele Vabbele Münchenis. See deviis kehtis hiljem ka "Pallases". Ja Roode oli kogu elu üks kõva töömees. Eelkõige oli ta aga Vabbe õpilane, kellega teda sidus tihedam kui tavaline õpilase-õpetaja suhe. Roode on kõige vabbelikum pallaslane, keda tean".     


              

Mai Levin: "Kujutava kunsti esmane ülesanne on nähtava tegelikkuse vormide uurimine ja lähtuvalt sellest kogemusest uute vormide loomine. Niimoodi mõistsid ja formuleerisid seda Paul Cézanne ja tema loomingule toetuvad kubistid. Kubistide mõju ilmneb eesti kunstis pärast 1920. aastaid taas mitmete 1960. aastate uuendusmeelsete kunstnike juures. Rootsis elav Endel Kõks oli juba 1950. aastatel mõnda aega lummatud Pablo Picassost, veidi hiljem sai selle paljutahulise ja dünaamilise kunstniku loomingust impulsse ka Ülo Sooster. Ent neid, nagu paljusid, paelus pigem hilisem Picasso tolle geometriseeriva laadi dekoratiivsete joontega või kaldega sürrealismi. Kubismi süüvimine vormide geomeetrilisse olemusse haaras tõsisemalt Tallinna kunstnikke - Olav Maranit ja Henn Roodet, kusjuures Marani 1960. aastate keskpaiku loodud „lapiliste“ maastike taga aimuvad Cézanne’i tooniastendused, Roode töödes – varase kubismi kirglik vormilõhkumine-ehitamine. Kubism viis vältimatult puhta abstraktsioonini juba enne I maailmasõda, viis murrangulistel 1960-ndatel meiegi kunstnikud, ent abstraktse kunsti esiletõus jäi siin lühikeseks, piirdudes põhiliselt kümnendi teise poolega, sest selleks ajaks oli see Läänes oma aktuaalsuse minetanud ning siiagi jõudsid popkunsti ja hüperrealismi lained. Henn-Olavi Roode (4. XI 1924, Tallinn – 25. XII 1974, Tallinn) õppis aastail 1944-47 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis ning ühe semestri Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis, kuid areteerimine 1949. a. katkestas õpingud, nagu mitmetel kunstitudengitel, sealhulgas Ü. Soosteril ja H. Roode tulevasel abikaasal Esther Roodel. Riigivastase tegevuse eest saadeti ta Kasahstani, Karaganda töölaagrisse. Sealt vabanenuna jätkas ta maaliõpinguid ERKI-s 1956-59. a. Näituse varaseim töö „Linn peale sõda“ (1948) - pärineb Tartu perioodist ja on läbi viidud Tartu kunstiinstituudi maalitudengitele peale sõda iseloomulikus karges lakoonilises laadis, mis on välja kasvanud sõja-aastatel levinud maalimisviisist. Järgmised tööd kuuluvad juba ERKI lõpetamise järgsetesse aastatesse. Kui „Jaanituli“ kajastab vaba värvierksa maalilisuse otsinguid, siis „Natüürmort pudeli ja leivaga“ (1960/63) on vaadeldav karmi stiili kontekstis. Natüürmorti on alates XVI sajandist viljeldud iseseisva ˛anrina, ühtlasi on ta olnud kunstnikele, iseäranis kubistidele otsekui vormiotsingute laboratoorium. Roode lahkab oma vaikeludes vormi, ent ühtlasi taotleb ka sünteesi, maali terviklikkust, millest kõnelevad iseäranis hilisemad natüürmordid: „Natüürmort kannuga“ (1971), „Natüürmort kulbiga“ (1971/74), jt. Sotsiaalne tellimus eelistas tollal aga figuraalset kompositsiooni ning selles ˛anris on Roode palju ning siira huviga töötanud. Tema kompositsioonid „Turg“ (1961),“Demonstratsioonile“ (1965), „Laulupidu“ (1969, kõik EKM) jt. kuuluvad eesti kunsti klassikasse. Ta suhtus kompleksivabalt mõistesse „temaatiline kompositsioon“ ning näituselgi on väljas kavandid maalidele „Tööpäeva algus“ (1961), „Enne eksamit“ (1965/69), „Kalurid“ (1965/70), „Klaasipuhujad“ (1971/74), „Staadionil“ (1974); sü˛eede mitmekesisus meenutab sõjajärgset Ado Vabbet, kes proovis oma visandites läbi kõikvõimalike sü˛eede kujutamise võimalusi. Üks kunstniku lemmikobjekte oli meri oma muutlikkuses, mida ta on esialgu käsitlenud üldistavamalt, ekspressiivsemalt, hiljem analüüsivamalt, intellektuaalsemalt, peaaegu abstraktsuseni minnes. Huvitav on tema meresid kõrvutada tema sõbra Olav Marani omadega, tolle loomingus 1970. aastatest valitseva looduslähedusega, mis on aga samuti läbi imbunud sügavast vaimsusest. Näitusel kajastavad Roode erinevaid lähenemisi neli mariini 1960. aastatest. Tema laadi evolutsioonist annavad samuti aimu kaks aktimaali 1960. aastate algult ja keskpaigast ning kaks autoportreed. Aktimaale ei ole tema pärandis palju, küll aga on ta rohkesti maalinud portreesid, püüdes neiski tabada mitte niivõrd välist, kuivõrd olemuslikku. Kättesaadavaim modell oli, muidugi, kunstnik ise, nii et autoportreed moodustavad tema portreede hulgas omaette ja lahendustelt väga mitmekesise grupi. Linnavaadetes otsis Roode pigem tavalist, ambitsioonitut, samas linnale karakteerset motiivi. Ses suhtes on näitlikud niihästi „Tartu maanteel“ (1967) kui ka „Tänav puudega “(1969), tõestades, et maaliliselt võimalusterikkad on ka arhitektuuriliselt vähepakkuvad, olude kehvusest jutustavad, ent oma lihtsuse ja intiimsusega ometi võluvad eeslinnatänavad. Abstraktne maal on esindatud vaid paari, küll hea näitega, millest silmapaistvaim on „Abstraktne kompositsioon“ (1967/69), ent H. Roode suur huvi selle vastu avaldub tegelikult arvukais õlimaalides ja värvilistes joonistustes. Näib, et kunstniku viimastel eluaastatel oli see huvi juba mõnevõrra jahtunud, et oma eneseväljendusvajaduses – ja iseäranis portreedes - lähenes ta jälle rohkem realiteedile, milles järjekordne uusrealismi tulek vahest ka teatud rolli mängis. Vaatamata Henn Roode loomelaadi intellektuaalsusele ja sellest johtuvalt suhtelisele keerukusele jõudis kunstiavalikkus teda tunnustada juba eluajal. 1969/70. a. toimus Eesti Kunstimuuseumis tema isikunäitus, mille korraldas Hilja Läti ja mis läks edasi Tartu Kunstimuuseumi, 1973. a. – näitus Tallinna Kunstisalongis. Terase lahtimõtestaja leidis tema looming Ninel Ziterova näol, kes kureeris Roode teist näitust Eesti Kunstimuuseumis 1981. a., koostas selle kataloogi ning avaldas rea artikleid. 2007. a. toimus isikunäitus nimetusega „Henn Roode – modernist saatuse kiuste“ Kumus, kuraatoriks ja kataloogi koostajaks Kädi Talvoja".

            

7. kuni 21. oktoobrini on salongis kahe noore kunstniku Maarja Nõmmiku ja Kaspar Tamsalu maalinäitus VAATED.

             

Maarja Nõmmik & Kaspar Tamsalu - "Vaated"

Allee kunstisalongis leiab 7. - 21. oktoobrini aset kahe noore Eesti kunstniku, Maarja Nõmmiku ja Kaspar Tamsalu maalinäitus. Esitamisele tulevad enamasti väiksemas formaadis tööd, mis kannavad endas nii abstraktseid kui figuratiivseid elemente, andes vaatajale vabad käed, lahendamaks ja leidmaks teineteise töödes peituvaid peegeldusi. Näituse korraldab Simson Galerii.

Maarja Nõmmik: „Oma maaliseeriaga pööran Kaspar Tamsalu maalidelt välja suunatud pilgu tagasi nende isiklike ruumide poole - kõrvaltvaataja uudishimuliku, isegi vuajeristliku silmapaariga. Pilk püüdleb intiimse keskkonna poole, üritades selgitada, mis tunne on olla teiselpool klaasi, turvalises ja omases keskkonnas. „Aknaid“ jälgiva uudishimuga käib alateadlikult kaasas enese võrdlemine teiste eludega ning eneseanalüüs. Kõrvaltvaatajana neile peidetud kohaloludele mõeldes asetab vaataja end erinevatesse võimalikesse situatsioonidesse, suhestub hetkeks võõra olelusega, et jõuda selgusele enda omas. Maaliseeria eesmärk on astuda dialoogi teise seeriaga ja tekitada vastastikune peegeldus. Nii võib vaataja end asetada kord ühte, kord teise olukorda ühes ja samas ruumis ning jälgida olukorda, mille keskmes on kokkuvõttes tema ise.“

Maarja Nõmmik on pärit Rakvere lähedalt ning puutus kultuuriajaloo- ja kunstihuvilises pereringis kunstiga kokku varasest lapsepõlvest saati. Ta lõpetas maalikunsti eriala bakalaureuseõppe Tartu ülikoolis cum laude, täiendas end maalikunsti, arvutigraafika ja multimeedia ning installatiivse tekstiilikunsti alal Poolas Strzemiński kunstiakadeemias ning jätkab praegu Tartu Ülikooli maalikunsti eriala magistriõppes.

Kunstnikuna olen huvitatud inimlikest mõtte-, idee-, taju- ja käitumismustritest. Otsin maalides vastust sellele, kuidas inimene maailma ja teisi inimesi tajub, kuidas loob reaalsust. Seeläbi olen jõudnud arusaamale, et iga inimene ehitab oma reaalsuse pika aja vältel, kujundades maailmapilti uute teadmiste kaudu. Kujunenud maailmavaade on kogemuste ja reaktsioonide summa, mida mõjutavad meid ümbritsevad, samuti ülesehitatud maailmavaated. Sellest tulenevalt huvitab mind, kuidas üksteisest mõjutatud reaalsused moodustavad üldisemaid, levinud arvamus- ja käitumismalle ning kuidas indiviidi reaalsus nendega suhestub, kuidas inimeste enda loodud definitsioone küsimuse alla seades võib nendes määratlustes avastada uusi külgi. Samuti tegelen kunsti metatasandiga, uurides, kuidas maalikunst tõelust kujutab ning missugune on kunsti sügavam olemus.“

Kaspar Tamsalu on põline tallinlane. Ta alustas kunstiõpinguid põhikooli kõrvalt Tallinna Kunstikoolis, gümnaasiumi järel kolis aga piiri taha, et astuda Sankt Peterburis Repini nimelisse Kunstiakadeemiasse. Bakalaureusekraadi järel veetis ta veel ühe aasta välismaal, tutvudes vaatamisväärsustega Euroopa kunsti- ja arhitektuurimaailmas ning naasis seejärel Eestisse. 2015. aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia magistrantuuri cum laude. Viimased paar aastat on töötanud vabakutselise kunstniku ja illustraatorina.

Kunstnikuna on mul end raske defineerida, sest jaotan aega esmapilgul äärmiselt erinevate tegevuste vahel: satun ühtmoodi vaimustusse nii suurtest kunstiväljapanekutest galeriides ja muuseumides kui mõne suurlinna kõrvaltänava koomiksipoekese kollektsioonist. Mulle meeldib maalikunsti juures see, et saan selles ennast mistahes olukorras väljendada. Võin lõuendile kanda suveõhtuse valguse, mis elutoa aknast tuppa langeb või sirutuda enda sisse ja tuua päevavalgele sügavamaid muremõtteid või tundeid. Vaatamata sellele, kas joonistan mõne lähedase inimese portreed või maalin elukaaslasele tähtpäevaks kingitud lilli, avastan enda jaoks alati midagi uut, avastan enda juures midagi uut. Minu kunst on minule, sellele kuluv aeg kuulub mulle endale,“ kirjeldab Kaspar Tamsalu.

Hiljuti avastasin, et olen kaotamas esialgset joovastust fantastiliste vaadete üle, mis minu koduakendest avanevad. Kui olen haukamas hommikust võileiba või piilun kardina taha, et näha missugune ilm mind tänaval ootamas on, siis pööran neile tähelepanu vaid vilksamisi. Neist on saanud kulissid, mille taustal otsin ikka ja alati midagi hoopis muud, midagi kütkestavamat. Huvitav, kas minu tuhmistunud pilk on läbi aknaklaasi ka tänavale näha? See, kuidas tõusva päikese kahvatu valgus seguneb tänavalaternate toore kumaga või see, kuidas merelt tulev udu üle kitsa rannariba minu akende suunas lahti rullub, jääb kõik tähelepanuta. Maalides olen võtnud endale aja, et seda kõike hinnata ja ümber hinnata. Pöörates värskema pilgu sellele, mis oma argisuses on juba ammuilma tuttav, püüan koduseintele langevas valguses leida uusi värvivarjundeid.“


 


EDGAR VALTERI SÜNNIAASTAPÄEVA TÄHISTAMINE 21. SEPTEMBRIL

                

NORRA KUNSTNIKU KRISTIN DIJKMANI TEOSTE NÄITUS

3. - 18. septembrini on kunstisalongis Allee Norra kunstniku Kristin Dijkmani teoste näitus "Movements and Moods". Näituse pidulik avamine on 3. septembril kell 18.00.


Meie põlvkond, põlvkond, mis sündis pärast II maailmasõda, oli esimene, mis hakkas mõtisklema tarbimiskultuuri väärtuste üle. See on olnud põlvkond, mis on juhatanud üksikisikud mõtisklema selle üle, mis on elus tähtis, millel on püsiväärtus, mis ei ole lihtsalt tarbimise objekt, vaid hoolika ja järgi uuritud kasutusega, millel on moraalne ja eksistentsiaalne väärtus ning, mis on lisaks sellele ka tasuv ja ajas kestlik.

 

Isegi kunst on sellest liikumisest mõjutatud olnud ja tänapäeva kunstnikud, nagu näiteks Kristin Irén Dijkman, pöörduvad tagasi kunsti kui kvaliteedi ja tehnika väljendusviisi juurde – kunst kui väärtus, mis kestab põlvest põlve, kunst, mis ei ole vaid mööbli ja disaini täiendus ja käesoleva moe subjekt.  

Kristin on väga võimekas väljendama portreedes inimeste isiksust, ebatavaline anne ka kuulsate portretistide seas, kes tihtipeale keskenduvad füsionoomilistele detailidele ja mitte inimese isiksusele – see on inimliku ja eksistentsialistliku protsessi tulemus. Kristini portreed hõlmavad kõrgkvaliteeti, sest need kirjeldavad tulevastele põlvedele mitte inimese füüsilist karakterit, vaid inimese lugu – tema emotsioone, rõõme ja melanhooliat.

Seetõttu on Kristini tööd kunstiteosed järeltulevatele põlvedele; teosed, millesse investeerida, teosed tuleviku inimestele, nagu see kõrgkvaliteediga kunsti puhul alati peakski olema.

 

Kristin Dijkman: “Äratundmine on tähtis vajadus, mis on sügaval iga inimese sees. Isegi imikud on võimelised oma ema näo ära tundma ja tuvastamist oma näoilmete ja kehakeelega edasi andma. Mina olen otsustanud end väljendada figuratiivselt, nii et mu publik saaks kogeda äratundmist. Kogu oma elu olen ma olnud vaimustatud suurmeistrite maalimisviisist. Minu jaoks on olnud loomulik neilt õppida ja selle teadmise toel kasvada.

Ma valin teemasid, mis kutsuvad endasse vaatama. Teemad, mida ma oma kunsti jaoks valin, annab mulle elu ise. Andes edasi, mida tajun, on lihtsam teisi puudutada. Ma maalin inimeste karakterit ja sisemisi väärtusi, andes edasi materjali, millest nad on tehtud, leides inimeste iseloomujooned ja näidates, mida nende ilme ja tujud mulle ütlevad. Ma muutun justkui oma subjekti peegliks, samas kui see, mida ma maalin, on omakorda peegliks neile, kes vaatavad ja sellest puudutatud on. Olen alati töötanud kunsti ja kultuuriga. Alustasin varakult joonistamisega, kirjutasin näidendeid, esinesin laval laulmise ja klaverimänguga. Valisin akadeemilise hariduse muusika ja õpetajana ja töötasin mõlemal alal palju aastaid. Hiljem sai maalimine minu peamiseks väljendusviisiks. Teen ka  steatiidist skulptuure, kirjutan lühijutte ja pean loenguid endale tähtsatel teemadel.”

 


    
            

U. SUNNY-DZIDZARIA JA A. STRAHHOVI ÜHISNÄITUS

Homme, 19. juunil kell 16.00 avatakse kunstisalongis Allee kahe kunagise kursusekaaslase (ERKI maal 1970-1976) Urve Sunny-Dzidzaria ja Anatoli Strahhovi ühisnäitus "LOODU LUMMUSES". Avamisele järgneb mõningane paus, näitust saab külastada 1. -15. juulini.

Urve Sunny-Dzidzaria tel. 56630065, urve.dzidzaria@gmail.com
Anatoli Strahhov, tel. 5294375, strahhov46@gmail.com

Häid kunstielamusi! 

              

10. APRILLIST 1. MAINI ON SALONGIS ROOTSI KUNSTNIKE THOMAS WAHLSTRÖMI JA OLA ÖHLINI TEOSTE NÄITUS

Thomas Wahlström (1964) on mitmekülgne kunstnik, kelle väga erinevates tehnikates teoseid on Rootsis eksponeeritud enam kui sajal näitusel. Euroopas ja Ameerikas debüteeris ta oma teostega 1993. a. Thomas Wahlström on ka kirjanik ja luuletaja. Seni on ta avaldanud kaheksa luuleraamatut, ühe romaani ja lühijutte.
Ola Öhlin (1967) sai kunstihariduse Linköpingi Ülikoolis ning tema isikunäitused on toimunud alates 1997. Grupinäitustest on ta alates 1998 osa võtnud Rootsis, Hollandis ja Lõuna-Koreas. Maalimise kõrval on ta tegev kunstivaldkonnas laiemalt, sealhulgas välismaal sündinud kunstnike integratsiooniga. Näituse avamine on 10. aprillil kel 18.00.
 
Lisainfo: www.thomaswahlstrom.se
              www.olaohlin.se 


                

                                Ola Öhlin ja Thomas Wahlström oma teostega


8. MÄRTSIL ON EESTI KUNSTI RAJAJA JOHANN KÖLERI SÜNNIAASTAPÄEV (8.III 1826 - 22. IV 1899)

Kunstniku sünniaastapäeva puhul on 8. märtsil kohviku Maiasmokk menüüs MAALIST "EEVA GRANAATÕUNAGA" INSPIREERITUD KOOK Kostitage ennast ja võimalusel astuge läbi KUMU-st, kus saate mitmete kunstniku loomingu tippteostega lähemalt tutvuda.

                                                                                                            Kunstisalong Allee
                                                                                                            Kodulinna Maja
                                                                                                            Kohvik Maiasmokk

19. MÄRTSIST KUNI 1. APRILLINI ON SALONGIS ROOTSI KUNSTNIKU B. G. ERIKSSONI MAALINÄITUS "MY INNER AND OUTER LANDSCAPES"

Kunstisalong Allee keskaegsed müürid ôhkavad lôunamaist kuumust ja värviküllust kui Rootsi kunstnik Bengt Göran Eriksson näitab seal oma maale 19. märtsist - 1. aprillini. Prantsusmaal ja Rootsis kunstihariduse saanud kunstnikku on inspireerinud Lôuna-Prantsusmaa lainja rütmiga maastikud ja matkad Andaluusias ning Tenerife saarel. Bengt G. Erikssoni töid on eksponeeritud kunstinäitustel nii Taanis, Itaalias, Rootsis, Mehhikos kui Malaisias. Näituse pidulik avamine 19. märtsil kell 18 kunstniku juuresolekul.
   
               


               

TARBEKUNSTI NÄITUS "SYMBIOSIS"

                 

 

Tarbekunsti näitus „Symbiosis“ tutvustab disainer ja kostüümikunstnik Heili Palm-Vaikma ja sepp ning metallikunstnik Lembit Palmi ühendatud loomingut.Kohtumine kunstnikega on 1. nov. kell 12-15, 7. nov. kell 16-18 ja 8. nov. kell 12-15.

Ekspositsiooni põhiosa moodustab kahe kunstniku koostöös sündinud kollektsioon, milles on ühendatud tekstiil ja metall nii sisekujunduselementides kui ka rõivadisainis. Antud kollektsioon on sissejuhatuseks pikemaajalisele projektile, mida iseloomustab püüe ühendada minevikku ja olevikku ühtseks olemiks. Taasavastades ja kombineerides stiile, esindab see projekt kõige uue ja vana ühendamist nii sisus kui vormis.
Käesoleva kollektsiooni disain on osaliselt inspireeritud 19. sajandi viktoriaanliku ajastu stiilidest ja tolleaegsest korsetimoest, kuid põhiliselt veidi hilisemast ning mõneti ka vastandlikust juugendstiilist. Kollektsioonile annab oma näo erinevate ajajärkude olemuse tunnetamine, neile omaste vormide taasloomine ning sobitamine kaasaegsesse aegruumi.
Rõivakollektsiooni loomisel on olnud eesmärgiks naiselikkuse rõhutamine ja esile toomine. Lisaks viktoriaanliku ajastu vormidele, iseloomustab rõivastust ka juugendile omane neitsiliku ilu kehastus (femme fleur), mille voogav ja helge joon on vastandatud teise juugendajastule omasele tunnusjoonega, milleks on saatusliku naise (femme fatale) võrdkuju.
Rõivadisaini kaasaega integreerimisel on kaasa aidanud ka mõningate futuristlike elementide kasutamine.
Kollektsiooni kuuluvate sepiste vorm on stiililt varieeruv, kuid valdavalt plastilises joones on selgelt tajutavad juugendlikud elemendid. Iseloomulik on  kunstnikule omane vormitunnetus ja materjali töötlus. Sepise joon on kord agressiivselt jõuline, kord delikaatne ja pehme. Materjalide valikul ja eriti metalli osas on lähtutud suures osas taaskasutuse põhimõttest. Töödes on kasutatud ka vanu detaile näiteks talumajapidamistest.
Vastandades jõulist joont õrnale, on sepis moodustanud lisaks mööbli ja teiste sisustuselementide disainile ka omalaadse sümbioosi rõivaste, jalanõude ja aksessuaaride kujundusega ka juba varasemas loomingus.
Ülevaatena kunstnike varasemast loomingulisest koostööst on näitusel esindatud ühtlasi valik nende kavandatud ja valmistatud lavakostüüme.

Kunstnikest

Heili Palm Vaikma (sünd 1975) on õppinud moekunsti ja lõpetanud Euroakadeemia kujunduskunsti teaduskonna rõivadisaini erialal. Lembit Palm (sünd 1981) on sepp ja metallikunstnik. Oma ühise arhitektist isa, Ülo Palmi, kõrval on nad koos juba aastaid tegelenud sisekujunduse ja tootedisainiga.
Heili ja Lembitu ühtne arusaam elust ja nende identne stiilitunnetus on kindlasti asjaolud, mis on neid juba aastaid väga erinevates valdkondades koostööd tegema innustanud. Peale kunsti ja disainivaldkonna on neid elus ühendanud ka sport (iluuisutamine) ja tantsukunst. Nad on lavastanud koos etendusi, disaininud ja valmistanud lavakujundust ning teatrikostüüme.

             

Kunstnike ühistest ettevõtmistest on märkimisväärsemad:

Lümandu mõisahäärberi sisekujundus, sisekujunduselementide disain ja teostus, 2010.a.

Kostüümikollektsioon „Barbarid“, 2002.a.

Kostüümikollektsioon: "Kosmose saadikud", 2003.a.

Pantomiimtantsu ja performance koostüümikollektsioon: "Pimeduses", 2005a.

Jaapaniteemalise tantsuetenduse "Ikikata" kostüümid ja lavakujundus, 2006.a.

Jääfestivali vabaõhuetenduse "Talve murdmine" kostüümid ja lavakujundus, 2011.a.

Jääfestivali vabaõhuetenduse "Talve Pühitsus" kostüümid ja tuletorn, 2012.a.

Jääfestivali vabaõhuetenduse "Jääsümfoonia" kostüümid ja lavakujundus, 2013.a.
Info ja kontakt:

www.palmdisain.eu

heilipalm@gmail.com

lembit@lembitpalm.ee

56452694 Heili

56562458 Lembit

Asukoht: Tallinn


MARITA HÖRK SUOMALAINENI MAALINÄITUS 6. - 24. OKTOOBRINI

               

EUGEN KASE MAALID JA JOONISTUSED TARTU LINNAMUUSEUMIS

24. oktoobrini on Tartu linnamuuseumis (Narva mnt. 23, avatud T-L kell 11-18) Pallaslasest pagulase Eugen Kase esimene näitus kodumaal "Vaatenurk hobuse ja piibuga". Eksponeeritud on maalid ja joonistused aastaist 1945-1984. Näituse idee ja teostus on kunstiühingult "Pallas", mille esimees ja näituse koostaja Enn Lillemets tutvustab väljapanekut 8. ja 22. oktoobril kell 17.00.

                  

JÖRGEN KOHALI MAALIDE NÄITUS

Põhikool möödus Pelgulinna Gümnaasiumi kunstikallakuga klassis (1998-2001).

Lõpetasin Kuressaare ametikooli (2006-2011) koka erialal. Koka ametiga olen igati rahul. Köögi töö on väga loominguline. Iga köögist välja minev taldrik on omanäoline. Õppisin õiget eriala! Toidutegemisel on kolm aspekti millega pead arvestama: välimus, lõhn ja maitse. Maalimisel vaid üks...endale peab meeldima.

Minu üks esimesi säilinud teoseid on „Punane kombain, mis valmis päev enne kolme aastaseks saamist. Uuesti võtsin värvid kätte 2012. aastal. Tuli tahtmine, prooviks. Maalimine on hea viis mõtte mujale saamiseks. Tekib selline seisund, kus pea on argimuredest tühi. Valid värve, katsetad erinevaid tehnikaid, äge! Saad luua midagi sellist mis endale rõõmu pakub ja mitte keegi ei ütle palju, mida, kuhu. Kas oled tundnud ennast täiesti vabalt - takistusteta maalimise juures on see võimalus.

Kunagi pakkus sellist rahulolu kalapüük (seda pole vahepeal jätnud). Üksi vaikuses istudes ei saa mõtet vabaks. Maalimise ajal mõte liigub kogu protsessiga kaasa. Lõuendit kätte võttes ei planeeri, et nüüd teeme kolme tõmbega puu. Kõik areneb järk-järgult.

Teen pilte mitmeid kordi üle, et saavutada endale meeldiv tulemus. Maalimisel kasutan väga palju erinevaid tehnikaid ja abivahendeid - pahatihti lihtsalt, mis kätte satub, on see kahvel, teip, võrkkott, küünelakk, pesulõks jne. Taustade tegemisel kasutan kõige rohkem käsi. Meeldib katsetada erinevate tekstuuride ja värvidega. Pintsli võtan kätte harva. Mõni kuu ei puutu värve üldse - siis kogun jälle mõtteid uute teoste jaoks.
 
                                  

Jörgen Kohal 19.09.2014

http://johannamariaprangel.blogspot.com/2013/11/kunst.html

http://epl.delfi.ee/news/lp/kerged-suvised-kalaroad?id=66467990


LIIS KOGERI MAALINÄITUS "ME OLEME TROBIKOND LINDE" 1. - 23. AUGUSTINI.


Näitusel on eksponeeritud 12 sellel aastal valminud teost.

               

                                                  

Liis Koger on sündinud 1989 Pärnus ja on eesti maalikunstnik ning luuletaja. Liis Koger on lõpetanud Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ja õppinud Tartu Ülikoolis psühholoogiat ja teoloogiat ning lõpetanud selle 2013. maali erialal.
Tema personaalnäitused on aset leidnud Roomas (45. Veeneetsia biennaali kuraatori Achille Bonito Oliva kureerimisel) ja Milanos, Šveitsi eri paigus ning paljudes kohtades üle Eesti, nende hulgas Haus Galerii ja Eesti Rahvusraamatukogu.
Esinetud on paljudel ühisnäitustel: Eesti Maalikunstnike Liidu näitused mitmetel aastatel, Eesti Kunstnike Liidu Kevadnäitusel, Londonis Chelsea Town Hall´is, Luksemburgis Konschthaus Beim Engel-is ja rahvusvahelisel maalikunsti biennaalil Chisinau 2013 Moldovas.
Osa on võetud erinevates kunstiprojektides ja -etendustes nagu "Sõnum seinal" (tänavakunsti festival Pärnus, 2013) ja Gamaheh Valem (Tallinn, 2013; lavastaja Sasha Pepeljajev). Samuti on osaletud erinevatel oksjonitel (Lions Klubi; Noore Kunsti), sealhulgas heategevusoksjonid (The BECC Charity Burs Supper, Mustpeade Maja, Tallinn, 2013).
Liis Kogeri maalid on avalikus ruumis Toompeal Riigikogus ning Matemaatilise Statistika Instituudis Tartus. Tema töid on reprodutseeritud erinevates väljaannetes nagu HESA Inprint (08. 2012) ja Akadeemia (02. 2012) ning kasutatud plaadikujunduses (Ensemble RESONABILIS "North Wind, South Wind"). Liis Kogeri maalid kuuluvad galerii- ja erakollektsioonidesse Eestis, Rootsis, Itaalias, Šveitsis ja Norras.
Liis Koger on avaldanud kaks luulekogu: "Vana kuu hea and" (Eesti Keele Sihtasutus, 2012) ja "Tantsud armastuse lõppu" (Fantaasia, 2011).
 
Vaata veel: www.liis.ee

Võta ühendust: 53409417, liiskoger@gmail.com

7. AUGUSTIL ON NIKOLAI TRIIGI 130. SÜNNIAASTAPÄEV

Nikolai Triik (1884-1940) astus 1901 Peterburi A. Stieglitzi kunsttööstuskooli, kuid kustutati 1905 õpilasstreigist osavõtu pärast kooli nimekirjast. Ta jätkas õpinguid Tallinnas A. Laikmaa ja 1906. a. alguses Peterburis J. Braszi ateljees. Sama aasta kevadel sõitis Ahvenamaale ja veetis seal suve koos K. Mäe ja A. Tassaga, sügisel aga astus Soome Kunstiühingu kooli. Hiljem täiendas end Pariisis ja taas Peterburis. Nikolai Triigi loometee algas 1905.–07. a. poliitilise sisuga karikatuuridest, jätkus juugendlike stiliseeritud ornamentide ja sümbolkujunditega mitmetele, peamiselt rühmituse "Noor-Eesti" väljaannetele ning alates 1908 keskendus kunstnik maalile. Tema varasele loomingule avaldas suunavat mõju sümbolism. See ilmneb eriti rahvusromantilistes muistendiainelistes ja heroilisi võitlusstseene kujutavates kompositsioonides, millest tähelepanuväärseim on "Lennuk" (1910).

Kunstniku sünniaastapäeva puhul on 7. augustil kohviku Maiasmokk menüüs

 LENNUKI PURJEPUNASEST INSPIREERITUD KOOK

Kostitage ennast ja külastage kindlasti KUMU-s näitust "Nikolai Triik. Modernismiaja klassikud."

                                                                                     Kunstisalong Allee

                                                                                      Kodulinna Maja

                                                                                      Kohvik Maiasmokk


NÄITUS "TEINE KOHTUMINE" KASTELLAANIMAJA GALERIIS

 Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis kohtub eesti ja rootsi kunst.

Neljandal juunil kl 17 avati Eduard Vilde muuseumi valgusküllases galeriis koostöönäitus "Teine kohtumine". Maali, graafikat, fotot ja skulptuuri esitlevad mitmed erinevad kunstnikud Rootsist ja Eestist, ent sekka ka nende sõpru Ukrainast, Norrast, Taanist ja Austriast. Teiste seas on näitusel väljas eesti hinnatuima graafiku Mare Vindi ja tema hiljuti lahkunud abikaasa Andres Toltsi töid.

Näituse energilised eestvedajad, Eesti juurtega Rita Gustavsson ja tema kunstnikust abikaasa Kenneth Engblom, on vilunud kuraatorid, kes on pakkunud paljudele kunstnikele (ka eestlastele) võimalust näidata oma töid laiemale publikule ühisnäitustel üle kogu Euroopa.

Selle näituse sarja esimene kohtumine toimus Rootsis, Stockholmi galeriis Tersaeus käesoleva aasta mais. Suur osa samast näitusest kohtubki teistkordselt nüüd Tallinnas, Kastellaanimaja galeriis, näitusel ”Teine kohtumine”.

Näitusel eksponeerivad oma töid peamiselt kunstnikud Rootsist ja Eestist. “Eriti tahaks ära märkida, et näitusega mälestame hiljuti meie juurest lahkunud kunstnik Andres Toltsi, kelle töid avaneb võimalus näha sellel näitusel”, selgitas näituse eestkõneleja Rita Gustavsson. “Planeerisime Stockholmi näitust Andresega paar kuud enne ta surma, nii et need näitused on ka tema mälestuseks.”

Näitus on mitmekülgne- leidub nii hingeminevaid maale, sügavamõttelist graafikat kui humoorikaid taieseid. Mainimata ei saa siinkohal jätta rootsi kunstniku Björn Jäderåsi pronksskulptuuri, mis tekitas vähemasti Rootsi publiku seas kaunis palju elevust.

 Näitusel osalevad kunstnikud:

Andres Tolts (EST), Mare Vint (EST), Urve Küttner (EST), Anna Litvinova (EST), Aleksander Litvinov (EST), Helle Lõhmus (EST), Enno Ootsing (EST), Tarmo Roosimölder (EST), Merike Sule-Trubert (EST), Erika Tammpere (EST), Lasse Alexandersson (SWE), Helene Aurell (SWE), Lotta Björk (SWE), Frang Dushaj (SWE), Kenneth Engblom (SWE), Lars Eriksson (SWE), Björn Jäderås (SWE), Lill Sjöström (SWE), Arjuna Geir Aasehaug (NOR), Dieter Kunz (AUT), Lore Nynnell (DEN), Lara Simonof (UKR)

Näitus jääb avatuks 29. juunini 2014

5. MAIL ON ANTS LAIKMAA SÜNNIAASTAPÄEV (5. V 1866 - 19. XI 1942)

                       

Kunstniku sünniaastapäeva puhul on 5. mail kohviku Maiasmokk menüüs

                                          CAPRI KOOK

Kostitage ennast ja võimalusel astuge läbi KUMU-st, kus saate kunstniku loominguga lähemalt tutvuda.   

                                                                                              Kunstisalong Allee

                                                                                              Kodulinna Maja

                                                                                              Kohvik Maiasmokk


1891-93 ja 1896-97 Düsseldorfis õppinud, kuid sealt pettunult lahkunud Ants Laikmaa alustas pärast kodumaale naasmist maalimise kõrval aktiivset tegevust mitmel rindel: 1903 asutas ateljeekooli, mis oli esimene eesti kunstiõppeasutus, tema eestvõttel asutati 1907 esimene eesti kunstiorganisatsioon - Eesti Kunstiselts. Laikmaa tegevust 20. sajandi alguse eesti kunstielus on raske ülehinnata. Ateljeekool alustas tegevust 1903. a. kevadel
Pikal tänaval (Pikk 29-3) von Nottbecki majas. Ants Laikmaa: "Väljakuulutatud kursustest osavõtt oli elav ja ette kindlustanud oli mu ettevõtet 4-5 Tallinna saksa soost maalijannat, kes soovisid mult mitu korda nädalas korrektuuri saada (preilid Walther, Weiss, Luther). Esimeste kursuslaste seas leidus hiilgavaid talente, nagu näiteks sel ajal linnakoolis käiv Aleksander Uurits. Kui Nottbecki saal hakkas kitsaks jääma, siis üürisin veel teise korteri samal tänaval Behrensi majas (Pikk 51), kus leidsid siis ka peavarju mõned õpilased, kes kannatasid korteripuuduse all". Detsembris 1903 avati Provitsiaalmuuseumis (Pikk 20) A. Laikmaa ja tema õpilaste tööde näitus. 1904. aastal kolis A. Laikmaa kooliga Niine tänavale. A. Laikmaa loomingut on ehk enim mõjutanud reis Caprile ja Tuneesiasse 1910-1912. Saadud elamuste mõjul muutus kunstniku looming suurema ekspressiivsuse, dekoratiivsuse ja värvikuse suunas.

KICKIE HÖGSTRÖMI TEOSTE NÄITUS 14.-30. APRILLINI

Kickie Högström elab ja töötab Stockholmis Södermalmil. Ta maalib peamiselt akvarelle ja tegeleb ka litograafiaga. Tema meelisteemadeks on kassid, kellel tundub olevat rohkem kui üheksa elu ... tekib soov sirutada välja käsi ja libistada sõrmedläbi nende pehme karva ... (Kristina Mezei, fil. dr., kunstikriitik).
Vähestel õnnestub, pealtnäha kergelt, akvarelli vormis tõlgendada ja edasi anda kassi tundeid ja kehakeelt. Kickie Högströmil on see oskus. Lase end kaasa haarata, sest keegi ei tea, kuhu viivad kassi teed. Väljaarvatud Kickie. (Johan Öhlin, Galerii Saltsjöbaden).
Kunstnik on välja andnud väikese akvarelliraamatu kassidest, kus iga pildi juurde on lisatud lühikesed tekstid kasside olemusest. 
Valik näitustest, kus kickie on osalenud: Saltsjöateljén-Grünewaldvillan(Saltsjöbaden, Rootsi), Galleri Maxv)Ystad, Rootsi), Falsterbo Konsthall (Falsterbo, Rootsi), 3rd Lessedra International Painting & Mixed Media Competition (Sofia, Bulgaaria), Krista Art Fair (Stockholm), Marziart Internationale Galerie (Hamburg, Saksamaa), Kelekin Art Gallery ja UNESCO-palace (Beirut, Liibanon).

www.kickiehogstrom.nu
kickie@kickiehogstrom.nu
 
 

 
               

ELISABET LINNA PERSSONI TEOSTE NÄITUS 31. MÄRTSIST 12. APRILLINI

Elisabet Linna Persson on maalikunstnik, graafik, klaasi- ja emailikunstnik. Kuna kunst ja kultuur on tihti seotud rahvusliku kuuluvusega, siis leiab Elisabet inspiratsiooni oma igapäevaelust ja ümbrusest Pôhja-Rootsis Luleås. Vaatamata sellele suudab ta oma kunstiteostega ületada piire ja kujutada universaalseid ideid. Loomisenergia ja -jôud tulevad ta hingest. Tema pildid on jutustavad, väheste detailidega ja värvirôômsad.

Elisabet jälgib inimloomust terava silmaga ning suudab tabada ˛estide ja pooside tuuma. Ta teeb teadliku värvivaliku tunnete ja nende sügavama tähenduse edasiandmisel, samal ajal kui tumedad kontuurid annavad ta kujudele energiat. Tema naised on teatud vanuses, neil on oma hoiak. Ûhed on tujukad ja melanhoolsed, teised sihikindlad ja humoorikad, kõiki neid iseloomustab  seejuures elegants. Elisabet Linna Perssoni tööde maagia võib kokku võtta ühe blogija muljega, kes pärast Stockholmis Elisabeti näituse nägemist  kirjutas: "Ma lahkusin näituselt rôômsana" 





E-NÄITUS JAAN TUULINGU (1930-1998) LOOMINGUST

Läbi aastakümnete on Jaan Tuuling jäädvustanud Eesti erinevaid paiku, millest suurem osa on praeguseks tundmatuseni muutunud. Selle näitusmüügiga püüan tuua huvilisteni võimalikult hea ülevaate kunstniku loomingust. Jõudumööda lisan väljapanekusse uusi teoseid.
  
                

ENNO OOTSINGU TEOSTE NÄITUS, AVAMINE 17. DETSEMBRIL KELL 17

Näitus on avatud 18.-21. detsembrini 2013 ja 3.-17. jaanuarini 2014. Enno Ootsing: "Eesti looduse mitmekesisus ja pidevalt muutuvad ilmaolud loovad mõjusaid elamusi, mis tekitavad soovi neid elamusi talletada. Tänapäeva rikkalik kaameravalik pakub selleks kiireid ja tõhusaid võimalusi. Kaamerad jäädvustavad kõik väikseimate detailideni. Kui neid pildistusi hiljem vaatame, tõdeme, et mitte objektiivne pilt ei ajendanud meid antud hetke jäädvustama, selleks oli meie subjektiivne elamus, meeleolu, mis moodustus värvide ja valguse, tuule või temperatuuri koosmõjust. Kaamera pilgutab oma objektiivset silma, ega reageeri meie hingeseisundile. Niisiis olen püüdnud oma hetkeelamusi pintsli ja värvide abil jäädvustada. Näitusele "Valitud hetked" on tööd kogutud viimase kolme aasta loomingust".

AMANDUS ADAMSONI MAALIDE NÄITUS, AVAMINE 8. NOVEMBRIL KELL 17.00


                   Huvi korral saate väljapanekuga tutvuda salongi kodulehel E-näitusena.


              

EDUARD EINMANNI TEOSTE NÄITUS, AVAMINE 11. OKTOOBRIL KELL 17.00

                   Huvi korral saate väljapanekuga tutvuda salongi kodulehel E-näitusena.


              

ALFRED KONGO SÜNNIPÄEVA TÄHISTAMINE 10. OKTOOBRIL KOHVIKUS MAIASMOKK

Alfred Kongo õppis alates 1929. a. vaheaegadega "Pallases", mille viimase lennu (siis juba Konrad Mäe nimelise Riigi Kõrgema Kunstikooli) lõpetas 1940. aastal A. Vabbe õpilasena. Soovimata kaasa minna nö. aja nõuetega ja oskamata "pintsli teise otsaga maalida" tõmbus ta 1948. a. prea kümneks aastaks kunstielust kõrvale - maalis vähe ning näitustel tema töid ei eksponeeritud. 1958. a. ennistati A. Kongo Kunstnike Liidu liikmeks (kustutati 1950) ning sellest aastast alates esines ta pea kõigil Tartu kunsti ülevaatenäitustel. "Oma natüürmortides ja lillemaalides kujutab Kongo kõige tavalisemaid inimest ümbritsevaid esemeid ja objekte. Ent kui palju paeluvat salapära kätkevad need tema meistrikäega kujundatud kompositsioonid, peenelt nüansseeritud värvikäsitlused ja valguse-varju mängud. See on tugeva omapäraga maalija tunnus - suuta ümbritsevat maailma jäädvustada oma hingeprisma kaudu" (V. Erm, "Ürgkunstnik". "Edasi", 12. detsember, 1981). Huvi korral saate salongis nautida ühte museaalse tasemega maali "Natüürmort gladioolidega" (1958) (ainukest tema loomingus, mis on tunnistatud riiklikuks kultuurimälestiseks). Kunstniku sünnipäeva puhul on kohviku Maiasmokk menüüs 

GLADIOOLIROOSA KOOK 

                                                                                                  Kunstisalong Allee
                                                                                                  Kodulinna Maja
                                                                                                  Kohvik Maiasmokk

NÄITUS "LIIS KOGER JA SALVADOR DALI" 25. septembrist 8. oktoobrini

               


Liis Koger on sündinud 1989 Pärnus ja on eesti maalikunstnik ning luuletaja. Liis Koger on lõpetanud Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ja õppinud Tartu Ülikoolis psühholoogiat ja teoloogiat ning lõpetanud selle 2013. maali erialal.
Tema personaalnäitused on aset leidnud Roomas (45. Veeneetsia biennaali kuraatori Achille Bonito Oliva kureerimisel) ja Milanos, Šveitsi eri paigus ning paljudes kohtades üle Eesti, nende hulgas Haus Galerii ja Eesti Rahvusraamatukogu.
Esinetud on paljudel ühisnäitustel: Eesti Maalikunstnike Liidu näitused mitmetel aastatel, Eesti Kunstnike Liidu Kevadnäitusel, Londonis Chelsea Town Hall´is, Luksemburgis Konschthaus Beim Engel-is ja rahvusvahelisel maalikunsti biennaalil Chisinau 2013 Moldovas.
Osa on võetud erinevates kunstiprojektides ja -etendustes nagu "Sõnum seinal" (tänavakunsti festival Pärnus, 2013) ja Gamaheh Valem (Tallinn, 2013; lavastaja Sasha Pepeljajev). Samuti on osaletud erinevatel oksjonitel (Lions Klubi; Noore Kunsti), sealhulgas heategevusoksjonid (The BECC Charity Burs Supper, Mustpeade Maja, Tallinn, 2013).
Liis Kogeri maalid on avalikus ruumis Toompeal Riigikogus ning Matemaatilise Statistika Instituudis Tartus. Tema töid on reprodutseeritud erinevates väljaannetes nagu HESA Inprint (08. 2012) ja Akadeemia (02. 2012) ning kasutatud plaadikujunduses (Ensemble RESONABILIS "North Wind, South Wind"). Liis Kogeri maalid kuuluvad galerii- ja erakollektsioonidesse Eestis, Rootsis, Itaalias, Šveitsis ja Norras.
Liis Koger on avaldanud kaks luulekogu: "Vana kuu hea and" (Eesti Keele Sihtasutus, 2012) ja "Tantsud armastuse lõppu" (Fantaasia, 2011).
 
Liis Koger: "Sügisnäitus Allee Kunstisalongis koondab väiksemaid õlimaale ning joonistusi. Mitte ühtegi neist pole varem eksponeeritud. Maalide puhul on tegu suvel vabas õhus valminud töödega, mille kirevust hea septembrisse kaasa tuua. Joonistused on tasakaalu hoidmiseks mustvalged ja konkreetsed, ent mõlemat loomerännakut seob intensiivne mängukeel. Piltidelt võiks kõlama jääda minekumaastikud, rahulikud plahvatused, teadvuse sula... Kõik kokku kui üks sügisene tants, nii palju keelatud kui habras. Kuna elamuskindlustust ei saa anda, tuleb kohale tulla! Nagu öeldud, tulevad näituse pealkirja tõttu esitlemisele ka Salvador Dali originaalteosed... Tuleb tulla välja alateadvusse, sest just siin toimuvad sisevaatlused".

Vaata veel: www.liis.ee

Võta ühendust: 53409417, liiskoger@gmail.com

                

               

EDGAR VALTERI SÜNNIPÄEVA TÄHISTAMINE 21. SEPTEMBRIL KOHVIKUS MAIASMOKK

Edgar Valter (1929-2006) alustas õpinguid küll Kunstiinstituudis, kuid lahkus sealt peatselt. Selle, mis akadeemilisest haridusest puudu jäi, tegi ta tasa teiste kunstnikega suheldes, nendega koos maalides ning näitusi ja ateljeesid külastades. 1944 avaldati tema esimene karikatuur, 1948 ilmus esimene Valteri illustratsioonidega raamat. Tema leebe nükkega karikatuurid ja inimlikult sümpaatsed tüübid raamatutest on saatnud ja kujundanud enamikke meist juba üle 50 aasta. Ta on illustreerinud üle 250 trükiteose, millest umbes 170 on lasteraamatud, kirjutanud-joonistanud 15 pildi- ja juturaamatut lastele ning teinud suurel hulgal karikatuure. Tema vabalooming on mitmetahuline ja suurearvuline. Soovitame läbi astuda Lastekirjanduse Keskusest (Pikk 73, 21. IX avatud kell 11-16) ja veeta mõned mõnusad hetked Edgar Valteri galeriis. Kohviku Maiasmokk menüüs on kunstniku sünnipäeva puhul 

AUTORIMÄRGIGA KOOK

Head nautimist!                                                                              
                                                                                                   Kunstisalong Allee
                                                                                                   Kodulinna Maja
                                                                                                   Kohvik Maiasmokk

TOOMAS ALTNURME TEOSTE NÄITUS, AVAMINE 13. SEPTEMBRIL KELL 17.00

                  

                   

Skulptor, kunstnik, õppejõud, disainer, fotograaf Toomas Altnurme altnurme@gmail.com

ADAMSON-ERICU SÜNNIPÄEVA TÄHISTAMINE 18. AUGUSTIL KOHVIKUS MAIASMOKK

Kuigi Adamson-Eric oli lühikest aega ka "Pallase" õpilaste nimekirjas, mõjutasid tema kunstnikuks kujunemist õpingud 1923-24 Berliinis ja 1924-27 Pariisi eraakadeemiates rohkem. Tänu mitmetele õpireisidele välismaal ja huvile erinevate laadide ning materjalide vastu sai temast väga mitmekülgne maali- ja tarbekunstnik. Maalijana oli talle lähedane prantsuspärane rafineeritud maalikultuur. Kõik huvilised on teretulnud Adamson-Ericu muuseumi aadressil Lühike jalg 3, avatud K-P kell 11-18. www.adamson-eric.ee.
Kunstniku sünnipäeva puhul on kohviku Maiasmokk menüüs 

AUTORIMÄRGIGA KOOK.

Head nautimist!

                                                                                                       Kunstisalong Allee
                                                                                                        Kodulinna Maja
                                                                                                        Kohvik Maiasmokk

VILLEM ORMISSONI SÜNNIPÄEVA TÄHISTAMINE 26. JUULIL KOHVIKUS MAIASMOKK

Kunstisalong Allee koos Kodulinna Maja ja Kohvikuga Maiasmokk jätkab eesti kunsti olulise jälje jätnud kunstnike sünnipäevade tähistamist. 26. juulil möödub 121 aastat maalija ja pedagoogi Villem Ormissoni sünnist. Ta sündis Viljandimaal taluniku pojana, õppis ta 1910-1914 Riia kunstikoolis V. Purvitise, J. Rozentalsi ja J. R. Tilbergsi juhendamisel ning täiendas end 1922 Berliinis ja Dresdenis. Töötades joonistusõpetajana Viljandis, tutvus ta seal pikemaid perioode elanud ja maalinud Konrad Mäega. 1929-1940 oli Ormisson Tartus "Pallase" maaliklassi õppejõud. Ta on loonud peamiselt maastikumaale ja suurejoonelisi natüürmorte. Oma impressionistliku helguse ja värvirõõmuga on kunstniku loomingul kindel ja auväärne koht eesti maalikunstis.
Kunstniku sünnipäeva puhul on Kohviku Maiasmokk menüüs

LILLEGA KOOK

Head nautimist!

                                                                                                 Kunstisalong Allee
                                                                                                 Kodulinna Maja
                                                                                                 Kohvik Maiasmokk

ROOTSI KUNSTNIKE TEOSTE NÄITUS 29. APRILLIST 14. MAINI

29. aprillist 14. maini pakuvad 15 rootsi kunstnikku kunstisalongi Allee keskaegsete võlvide all väikese intiimse näituse, millel on esindatud nii maal, skulptuur, graafika kui ka foto. Oma teoseid eksponeerivad Lasse Alexandersson, Naemi Bure, Bengt Croneby, Frang Dushaj, Kenneth Engblom, Lars Eriksson, Carl-Axel Engstad, Sigfid Grimma, Mari Koort, Dieter Kunz, Anita Magnusson, Imbi Rahumaa, Lill Sjöström, Gerald Steffe, Christina Sörensen. Huvitav on märkida, et paari kunstniku juured ulatuvad Eestisse, kuigi nende elukoht on Rootsis. Nii on näiteks Mari Koort Eesti ühe tuntuima skulptori Jaan Koorti lapselaps. Näituselt saab teoseid ka osta. Näituse kuraatoriteks on Rita Gustavsson ja Kenneth Engblom, kes pakuvad  kunstnikele võimalust tutvustada oma loomingut üle Euroopa toimuvatel näitustel. Sellest lähemalt www.artnetco.eu
 

EDA KOMMITZA MAALIDE NÄITUS

Eda Kommitz sündis 1964. a. Tallinnas ning on lõpetanud 1993. a. Tallinna Kunstiülikooli teatridekoratsiooni erialal. Praegu töötab ta kunstiõpetajana Viimsi Kunstikoolis. E. Kommitz: "Maalimine on minu jaoks seiklus, laeka koodi muukimine, kus iga avatud karbi sees on järgmine. Selle näitusega alustan algusest, ehk oskuste arendamisega. Natüürmortidega püüdsin saavutada võimalikult suurt sarnasust algobjektiga. Maastikumaalidel kujutan erinevaid meeleolusid ja katsetan koloriiti".

                

MARGUS MEINARTI MAALIDE NÄITUS

Margus Meinart, sündinud 2. novembril 1969

Haridus:
1993-2004 Tartu Kõrgem Kunstikool, Tartu
1994-1995 Nansenskolen (Norsk Humanistisk Akademi, maal)
1991-1996 Konrad Mägi Ateljee
1989-1993 Eesti Humanitaarinstituut

Isiknäitused:
2012 Eesti Vabariigi Alaline Esindus El juures, Brüssel, Belgia
2011 EL Nõukogu hoone Lex, Brüssel, Belgia
2010 Tallinna Esindus EL juures, Brüssel Belgia
2009 Eesti Vabariigi Saatkond, Brüssel, Belgia
2008 Tartu Kunstimaja
2007 Draakoni Galerii, Tallinn
2007 Elitaar kunstisalong, Tartu
2007 Festival Kolmkõla Paides
2006 Eesti Vabariigi Alaline Esindus EL juures, Brüssel, Belgia
2005 Tartu Kunstimaja
2003 Haus Galerii, Tallinn
2001 Herbert Masingu kool, Tartu
2001 Mikkeli Galerii, Tartu
2000 Paide Vallitorn,
1999 Sebra Galerii, Tartu
1999 Rusticana Galerii, Oslo, Norra

Grupinäitused:
2011 EKL « Portree », Jõhvi kontserdimaja 1995-2008,
2011 Tartu kunstnike aastanäitused
1992-2011 Konrad Mägi Stuudio aastanäitused, Tartu
2003 « Hürsi koolkonna » näitus, Draakoni Galerii, Tallinn
2003 Tartu Kunstimaja, grupinäitus
2002 Tartu kunstnike näitus, Tampere, Soome
2001 Tartu ! Maal !, Tartu
2000 Pallase ees ja järel, Tartu,
2000 Galerii Vikerödegarden, Hamar, Norra
2000 Galerii Attfon, Helgöya, Norra
2000 Kunstiühing Pallase näitus, Tartu
1999 Kreeka visioonid, Tallinn
1998 Kreeka visioonid, Tartu
1997 Norrateemaliste teoste näitus, Tartu
1997 Konrad Mägi Ateljee näitus, Larvik, Dröbak, Asnes, Norra
1997 Taru Kunstnike Liidu 40. aastapäeva näitus, Tartu
1996 Konrad Mägi Ateljee näitus, Rahvusraamatukogu, Tallinn
1996 Fridtjof Nansenile pühendatud näitus, Oslo, Norra
1995 Finnskogeni näitus, Norra

Stipendiumid:
1998 Kunstiühing Pallase preemia
1998 Aino Järvesoo toetus
1997 Vermont Studio Center, stipendium kunstiõpinguteks, USA
1997 Tartu Kultuurkapital, reisitoetus sõiduks USA-sse
1994 Nansenskolen, stipendium kunstiõpinguteks, Lillehammer, Norra

Ühingud, seltsid:
Tartu Kunstnike Liidu liige
Kunstiühingu Pallas liige

Margus Meinart: "Pärast kahtkümmend aastat olen maalides hakanud nägema vähem vaeva ja tundma rohkem rõõmu. Maalimist õppima asudes ütles Kaja Kärner meile, et peama hakkama maailma nägema maalija pilguga. Mina olen lähtunud teadmisest, et peab oskama nähtavat tõlkida värvide keelde. Värv lunastab ja vabastab, vormib ja vormistab. Akte olen viimasel ajal maalinud päris palju. Naise keha on tohutult ilus. Ka kõige väiksem poosimuutus võib tuua esile hoopis uue nüansi, uue meeleolu ja tunde. Huvitav on otsida nendele vastavaid maalilisi lahendusi. Abstraktne pilt ei ole tegelikult abstraktne või vähemalt mitte rohkem abstraktne kui rohulibled murus või krohvipritsmed seinal. Minu meelest on maalimine üks lõputu õppimine. Pilte teha läheb aina huvitavamaks. Vahendeid vallates on rohkem võimalusi.
Hoolimata katsetustest ja materjalivalikutest olen siiski jäänud truuks samale maalilaadile. Küllap on selles siis midagi, mis mind tõmbab, mis on piisavalt põnev. Maal on omaette kunstiliik ja maali võimalused on endiselt alles. Maal on ülesanne ja ka lahendus. Värvid on arvud, tegurid, muutujad, tundmatud. On minu teha, millised märgid seisavad arvude ees ja vahel. Hea pilt on õige vastus. Mina elan oma maalide keskel ja minule tunduvad nad arusaadavad ja põhjendatud. Ma tean, millest pilt „räägib“. Näituse vaataja hüppab aga tundmatus kohas vette. „Jutust“ arusaamine võtab natuke aega, vajab natuke süvenemist. Ehk aitab see, kallis vaataja, kui ütlen, et võtme(sõna)ks olgu Sulle värv. Muus osas pead ise hakkama saama."





                     

 

PÕHJA-SOOME NÜÜDISKUNSTI NÄITUS

Austatud Kunstisõber

Lapimaa Kunstnike Ühing koostöös Soome Instituudiga on toonud ligi 20 Lapi kunstniku loomingu viide Eesti galeriisse. Kutsume Teid viie omanäolise näituse “Ma elan polaarjoonel” avamistele, mis leiavad aset:

2. augustil
Kastellaanimaja galeriis 15.00-16.30
Vabaduse galeriis 16.30-18.00
Disaini & arhitektuuri galeriis 18.00-20.00

3. augustil
Allee galeriis 15.00-17.00
Haus galeriis 17.00-19.00

Näituste kuraatoriks on Reet Varblane, kelle sõnul kõneleb näituse tervik seal loodud kunsti kaudu Lapimaa identiteedist. Projekti, mis on Tallinnas jaotatud mitmetesse galeriidesse, võib vaadelda kui fragmenteeritud jutustust, iga eksponeerimispaik räägib oma alalugu, iga kunstniku tööd on selle alaloo iseseisvad killud.

MARTIN TAEVERE TEOSTE NÄITUS: PARIM KUNSTNIK KOHTUNIKE HULGAS, PARIM KOHTUNIK KUNSTNIKE HULGAS!?

Näitusel on eksponeeritud valik kunstniku 1930ndate aastate loomingust, samuti tema isiklikke dokumente ja fotosid. Mõningaid teoseid on võimalik ka osta. Näitus on avatud 9.-14. juulini ning pärast nädalast vaheaega 23.-28. juulini.  Lahtioleku ajad on E–R 10.00–18.00, L 11.00–15.00. Info 646 4500, 512 7677, info@allee.ee,www.allee.ee 

Lugupidamisega
Juhan Kohal

Martin Taevere sündis 31. oktoobril 1879 Suure-Jaani kihelkonnas Olustvere vallas Taevere Andrese talus. Martin oli Jaan ja Kadri Taevere üheteistkümne lapse seas vanuselt neljas. Haridustee algas Olustvere kihelkonnakoolis, millele järgnes Riia vaimulik kool (1893–1897) ja vaimulik seminar (1897–1903). Pärast seminari lõpetamist oli M. Taevere Viljandis apostliku õigeusu kiriku köster ning kihelkonnakooli õpetaja, seda kuni aastani 1908, viimased kaks aastat õpingute kõrvalt. 1906. aastal astus ta Tartu Ülikooli õigusteadust õppima ning lõpetas stuudiumi 1911. aastal.

1911 Võru II ülemtalurahvakohtu esimees.
1917 määrati M. Taevere Tartu–Võru rahukogu rahukohtunikuks.

Eesti kohtusüsteemi loomisel oli Martin Taevere üks esimesi, kelle Ajutine Valitsus novembris 1918 kohtunikuks määras. Kohtutegelaste vähesuse tõttu täitis ta samaaegselt mitmeid kohustusi, oli nii kohtunik kui ka kohtu-uurija ja rahukogu esimees. Riigikohtunikuna töötas M. Taevere kuni oma surmani 15. veebruaril 1939.

Aastatel 1922–1929 oli M. Taevere ajakirja “Õigus” toimetuse liige. M. Taevere kuulus üliõpilasseltsi “Raimla” vilistlaskogusse.

VÄIKESEKS MÕNUSAKS ÄRAOLEMISEKS

„M.Taevere on puhastverd esteet, kes ei maali oma maastikku looduses „maha“, vaid elab säält muljeid endasse, ja olles koju jõudnud, loob nähtud muljetest maalikompositsiooni oma esteetiliste tõekspidamiste kohaselt. /…/ Laiklik, impressionistlik pintslikäsitlus ja lopsakas-paks värvimosaiik annavad ta töödele elevust ja sära. Eriti palju töid leidub ilusast Kasaritsat, Viljandimaalt ja Viru rannikult. Kõikjalt käib läbi nagu punase joonena sügav looduslähedus ja armsus, rahu ja avaruse joon.“

Ed. Ahas
„Taluperenaine“ nr. 12, 1934

„Järgmisel suvel – 1916 – sattusin jälle Võrru ja ka Kasaritsa, Taeverele külla. Kohtasin seal Konrad Mäge, kes oli Kasaritsas juba mõned nädalad elanud. Nägin Mäge esimest korda, kuigi olin temast kui kunstnikust ammu kuulnud. Kuid Mäe maalinguist polnud mul aimu, sest polnud neid varemini näinud, kuigi ajalehtedes neist kui modern-asjadest üsna sagedasti kõneldi. Juhtus mulle seetõttu piinlik number, mis on küllalt iseloomustav nii Mäe kui ka Taevere suhtes. Istusime Taevere toas lõunalaual. Märkasin seintel rohkesti värskeid õlietüüde, mis sinna kuivama riputatud. Kuna nad väga sarnanesid Taevere etüüdidele, mida ma näinud eelmisel aastal, siis arvasin oma lihtsameelsuses, et etüüdid ongi Taevere omad, ja tegin nende kohta kiitva märkuse Taevere aadressil. Tekkis piinlik vaikus, kus Mägi oli surmtõsine, kuni Taevere minu eksimuse seletas, et need polegi tema, vaid Mäe etüüdid, temal ainult seal nurgas paar katset tehtud na ajaviiteks…

Tõepoolest, minul oli väga raske vahet teha, sest tookordsed Mäe etüüdid polnud paremad Taevere omadest.„

Jaan Vahtra
„Olion“ nr 11, 1930

„Muide, Taevere – kas ta on realist, impressionist, või – taevas hoidku – koguni „modernist“? Ei, ei – vist pole ta kunagi tahtnud saada mõneks –istiks, sest vist on ta olnud sellest teadlik, et ei ühegi kunsti voorus ei seisa mingis ismis. Ta on oma etüüde maalinud nii, nagu ta neid motiive on näinud ja tunnud kesk elavat loodust, tal pole olnud ühtki muud eeskuju kui loodus oma tuhatpalgelises olemises. Ja – ta pole püüdnudki loodust kopeerida, sest vist on tedagi tabanud selle katse juures seesama, mille üle kaebas Cezanne: „Loodust pole võimalik kopeerida, teda võib ainult ümberluua oma enese palge järele…““

Jaan Vahtra
„Olion“ nr 11, 1930

„Maalimas käis Mägi sageli koos Martin Taeverega, kes kutsetööst vabal ajal kõige meelsamini tegeles kunstiga. Ka Taevere töödes on valitseval kohal maastik. Hiljem esines ta oma teostega isegi mitmel korral „Pallase“ näitustel. Et M.Taevere kunstialased teadmised pärinesid Riia vaimuliku seminari ikoonimaali klassist, kus ta oli õppinud enne Tartu ülikooli astumist, oli Mägi talle oma kaasaegse kunstikäsitlusega mitmeti eeskujuks, ning tema mõjutused on Taevere maalides küllaltki märgatavad.“

Evi Pihlak
„Konrad Mägi“, 1979

REET MÄNGEL-JUUSE MAALIDE NÄITUS

29. juunini on salongis Reet Mängel-Juuse maalide näitus "Kahevahel". Reet on saanud kunstihariduse Pärnu Laste Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Hariduselt tööstusdisainer. Ta on töötanud animaatori assistendina , raamtuillustraatorina, kunstnikuna, illustraatorina erinevate ajalehtede ja ajakirjade juures. Joonistanud koomikseid ja karikatuure, mis on leidnud äramärkimist nii siin- kui teispool piiri. Praegu elab kunstnik Tallinnas ja töötab disainerina. Reet Mängel: "Maalima õpetas mind Peeter Somelar ja Oskar Raunam. Kompositsiooniliselt haris Leili Voll. Minu suurimad tänud neile! Armastan üle kõige mänge kompositsiooni ja värvidega. Miks on mu näituse nimi "Kahevahel"? Pikalt on kestnud mu elus kahevahelolek. Kogusin siia näitusele tööd, kus ma maalisin lõuendile oma kõige salajasemad tunded ja mõtted. Tere tulemast minu sisemaailma. Kohelge mind palun hellalt.

Olen osalenud grupinäitustel Tartus, Vabariiklikul Akvarellistide näitusel; Riias, Eesti Majas koos Lauri Sillaku ja Aimar Juusega, arvukatel karikatuurinäitustel Belgias, Iisraelis, Türgis, Itaalias, Eestis aastatel 1988-2009.
ISIKUNÄITUSED
2011 Villa Benita, Keila
2011 Frens Cafe, Pärnu
2011 Kärme Küülik, Tallinn
2012 Galerii Würth näitus "Punane kuu" koos Ismo Saloneniga

                


                        


                  

SALONGI KEVADOKSJON TOIMUB 10. MAIL ALGUSEGA KELL 19.00 SALONGI RUUMIDES.

Salongi Allee kunstioksjon toimub aadressil Pikk 34 10. mail algusega kell 19.00. Uksed avatakse kell 18.30. Enampakkumisele tulevate teoste näitus on salongi ruumides alates 2. maist E-R kell 10-18, L kell 11-15. Alates 2. maist saab töödega tutvuda ka kodulehel www.allee.ee

 Salongi Allee 11. tegevusaasta esimese oksjoni valikus on 43 teost 34 autorilt. Vanim neist – Amandus Adamsoni "Talvemaastik" umbes aastast 1900, uusim Aarne Vasaralt 1990ndast. Tehniliselt on oksjonivalik mitmekesine - valdavalt õlimaalide seas on joonistusi, akvarelle, monotüüpia, graafilisi lehti ja ka sega- ning unikaaltehnikas töid. Tarbekunsti poole pealt on Jüri Kodrese nahatöökoja poolt köidetud eestikeelse piibli 200. aastapäeva tähistamiseks väljaantud Suur Piibel.

Suurima grupi moodustavad maastikud alates juba mainitud Amandus Adamsoni talvisest rannamotiivist kuni Adolf Korteli hajuvalt valgusküllase jõemaastikuni 1987. aastast.

Karl Alexander von Winkleri Itaalia-reisi aastatest 1901—1904 pärineb õhtune „Vaade Vesuuvile“, Elmar Leppiku loomingust on esindatud romantiline talumotiiv 1938. aastast, Jaan Vahtralt 1944. aastast „Taevaskoda“ – „maailma kauneim paik“, nagu kunstnik ise seda on nimetanud. 1950ndatest loovad meeleolu Richard Sagritsa impressioon õitsevate toomingatega, Günther Reindorffi loodusfragment „Kaks männitüve“ ja Richard Uutmaa jõemaastik, milles maali määravaks motiiviks on kuuvalgus. Lisaks on Uutmaalt veel heledalt värvikas „Õhtune meri“ aastast 1972. 1960ndatest pärinevad taluetüüd Louis Pavelilt, Aleksander Pilari virtuooslikult spontaanse käsitlusega „Haapsalu motiiv“ ja särava koloriiduga „Külatänav“ Viktor Karruselt.

Linnavaadetest väärivad kindlasti tähelepanu Georg Krugi uusasjalikust vaimsusest kantud „Teemaja Tartus“ umbes aastast 1930 ja Juhan Püttsepa senitundmatu teos „Kivisilla varemed“ (1941). Tallinna vanalinna vaateid on 1920.-30ndatel kujutanud Johannes August Riismann ja Elts Ristmägi-Ventsel (luuletajanimega Muia Veetamm), 1943. aasta sõjatalvel Karl Burman ja 1962. aastal monotüüpiameister Märt Bormeister.
Vaikelude võluvaks näiteks on kindlasti Günther Reindorffi unikaalses tehnikas kollaa˛lik kompositsioon ja Salome Trei „Lilled“ tulvil elu ja vormide dünaamikat (mõlemad 1938). 1958. aastat kaunistab Alfred Kongo museaalse väärtusega „Natüürmort gladioolidega“. Järgnevasse kahte kümnendisse jäävad vaba lopsaka laadiga „Kullerkupud“ Artur Lokilt ja kultuuriloolise taustaga „Kollased krüsanteemid“ Voldemar Peililt. Ajaliselt hiliseim vaikelu on Olav Marani koloristlikult rafineeritud laadis „Pojengid roosal taustal“ (1987).

Animalistika ainsaks näiteks on Paul Burmani jäädvustus oma lemmikloomadest hobustest 1920. aastatest.

Portreede ja figuraalsete tööde rida alustab Natalie Mei vaimuka vormilahendusega „Lendur“ 1920ndatest aastatest. Sädelevalt humoorikas on ka tema „Abielupaar“ aastast 1973. Eduard Wiiralti inimesekujutamise suurepärasteks näideteks on „Kolm naist“ (harva esinevalt punases värvitoonis, 1932), „Puulõike sünd“ (1936) ja „Noor araablane“ (1940). Enampakkumisel on ka Andrus Johani 1937. aastal valminud teos „Haitilaste pead“, mida peeti aastaid kadunuks. Olev Mikiveri humoorikalt minevikku vaatav autoportree on valminud aastal 1948. 1950ndatest pärinevad kaks ehtleitulikku, elegantset ja meisterlikku Silvia Leitu akvarelli – „Elu saladuste esitlemine“ ja „Õnnitlejad“ ning Herman Talvikult üks vähestest ˛anristseenidest tema loomingus, jäädvustatud ilmset Hispaanias, kus kunstnik sageli viibis.

Sümbolistliku värvinguga naisaktile Voldemar Kangro-Poolilt (1921) sekundeerib Eugen Kase ahjupaistel istuv akt (1948).
Visioonide alla võib liigitada Endel Kõksi kaks erilaadset kompositsiooni (1958 ja 1959), mis iseloomustavad tema vastuvõtlikkust uutele tehnikatele ja vooludele, Kaljo Põllu Eesti mineviku ainetel juubelilaulupeoks loodud „Hiietamm“ (1968) ja Aarne Vasara sürrealistlik-fragmentaarne „Mitte just eriti arhailine maastik“ (1990).

Lisaks on enampakkumisel Salome Trei „Koit ja Hämarik“ (1941) – illustratsioon Faehlmanni „Müüdilistele muistenditele“ –, mis kuulus ühte silmapaistvamasse 1930.-40ndatel aastatel loodud raamatugraafika sarja.

Loodan, et ka seekordne oksjonivalik pakub elamusi ja õnnelikke leide.

Lugupidamisega
Juhan Kohal

JOSE COROMINAS COMADRAN, MAALIDE NÄITUS

JOSE COROMINAS COMADRAN

sündis 6. mail 1954. aastal Barcelonas, Hispaanias. Tema perekonnas on kunsti alati austatud ja lapsepõlv möödus loomingulises õhkkonnas. Noormehena töötas ta ühes galeriis, mis tema kunstnikuteed veelgi rohkem mõjutas. Oma loominguga alustas ta tõsisemalt alles mõned aastad tagasi, proovides erinevaid tehnikaid ja võimalusi. Praeguseks lemmikuks on kujunenud õlimaal, mis on maalitud enamjaolt suurtele lõuenditele. Tema maalides näeme rikkalikke värve, julgeid pintslilööke, tajume lõunamaalase sisemist põlemist ja temperamenti, lendlevat julgust, tundelisust, poeetilisust, elegantsi, rõõmu ja kurbust. Aga eks igal inimesel tekib kunstniku töid vaadates nendest oma arusaam. Ta on maalinud palju lilli, maastikke, inimfiguure, abstraktseid kompositsioone.

Jose Corominase maalid on nagu hea hispaania film, mida vaadates üks silm nutab, teine naerab. Vaatamata sellele, et kunstnik hakkas maalima suhteliselt hilja, on ta juba teinud mitmeid näitusi galeriides Yo ja Villa Benitas, Solarise keskuses, Würth galeriis ning Helsingis restoranis Silvoplee. Läbirääkimised käivad näituste korraldamiseks Pariisis, Dublinis ja Barcelonas. Kunstisalongis Allee on näitus ”Kevadised pilved” märtsis ja aprillis 2012. aastal.

VIRTUAALNE NÄITUS GUIDO MAMBERGI TARBEGRAAFIKAST.

E-näituste alla panin valiku andeka tarbegraafiku Guido Mambergi loomingust. Muidugi ei anna pisut üle 30 näidise ülevaadet kunstniku kogu loomingust, kuid ehk mingi ülevaate siiski.
Head vaatamist!

MATS ÕUNA FOTONÄITUS

14. jaanuarist kuni 4. veebruarini on kunstisalongis Allee Mats Õuna fotonäitus "LA DOUCE BEAUTÉ".

Mats Õuna aktifotode stilistiliseks koodiks on "french postcard". Kui prantsuse postkaartide ideeks oli erootilis-pornograafilise elamuse pakkumine, siis Mats Õuna lavastuslikes aktifotodes on erootika sublimeerunud kunstiliseks kvaliteediks. Autor tegeleb kompositsiooni, rütmi ja meeleoluga. Mats Õuna aktifotod asetuvad olemuslikult pigem klassikalise kujutava kunsti kui foto valdkonda. Piltide teatraalsuse juuri tuleb otsida autori minevikust - Mats Õun on lõpetanud EKA teatrikunstnikuna.
Ka valitud visuaalse sitlistika allhoovus peitub minevikus - autori vanemate vanavara kogumise harrastus võimaldas kasvada nõukogude ajal "viisakas" esteetilises miljöös. Fotodel kujutatud esemeline materjal pärinebki lapsepõlvest. Kui lisada sellele tudengiaastatel toimunud nakatumine "postimpressionistlikku" kunsti, siis ongi tulemuseks visuaalne keel, mida autor kõige meelsamini oma naisaktide puhul kasutab.
Nii veidralt kui see ka ei kõla - Mats Õuna tööde puhul väljendub kontseptsioon selle puudumises. Kaasaja kujutavas kunstis lausa kohustuslikuks muutunud kontseptuaalsus sunnib aktsepteeritusele pretendeerivaid teoseid rääkima lugusid, olema sotsiaalselt tähenduslikud või võitlema-kaitsma-uurima-suhestuma-vastanduma. Kujutav kunst on liikunud suurelt osalt tekstilise meedia mängumaale, visuaalne aspekt sageli üksnes illustreerib teemakäsitlust. Silmaga tajutav ilu ja harmoonia on kvaliteetidena degradeeritud, tihti välditakse neid isegi taotluslikult-teadlikult. Oma loominguga sooritabki Mats Õun kompromissitu demarši illustreeritud ajakirjanduseks ja sotsiaalseks eksperimendiks muteerunud ametliku kunsti suhtes. Oluliseks peabki autor eeskätt harmooniat selle vahetus tähenduses, narratiivsus üksnes sekundeerib sellele võimaluse korral.
Mats Õun on Eesti Kunstnike Liidu liige, esinenud arvukatel grupi- ja ülevaatenäitustel, kujundanud lavastusi mitmetes eesti teatrites, olnud tegev keraamiku, ajakirjaniku, rokiklubi programmijuhi, raadiotoimetaja, disaineri ja kunstiõppejõuna. Alates 1999. aastast käivitus regulaarne näitustetsükkel BestBefore, mis realiseerub igal aastal vähemalt ühe personaalnäitusena, mille avamine toimub võimaluse korral 29. septembril - autori sünnipäeval.
Hetkel tegutseb Mats Õun vabakutselise kunstniku ja fotograafina.
Käesolevat näitust on varem - tervikuna või osaliselt - eksponeeritud:

Hellemanni torn, (008 galerii), Tallinn 2009
Salong Moodne Valgustus, Tartu 2009
Lõunakeskus, Tartu 2009
Rannarahva Muuseum, Viimsi 2010
Uue Kunsti muuseum, Viljandi 2010
Rakvere teater, Rakvere 2010
Haapsalu linnagalerii, Haapsalu 2010
Narva Linnagalerii, Narva 201
Chaplini keskus, Pärnu 2011
"Mees, naine ja elekter", Chaplini keskus, Pärnu 2011
Endla teatrigalerii, Pärnu, 2011

               

SILVIA LEITU 100

Tähistamaks Silvia Leitu 100. sünniaastapäeva on kunstisalongis Allee 10. detsembrist 2011 kuni 7. jaanuarini avatud kunstniku teoste näitus.

Silvia (õieti Silvia-Virve) Leitu sündis 6. jaanuaril 1912 Tartus. Lõpetanud Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumi, õppis ta aastatel 1931 ja 1934–39 kunstikoolis "Pallas", kus ta oli N. Triigi õpilane. 1938. aastal sai ta sealt joonistusõpetaja kutse. Ta töötas kostüümikunstnikuna aastatel 1936–1939 "Vanemuises" ja 1939–1944 "Estonias". 1944. aastal põgenes ta Saksamaale, kus täiendas end 1944–1946 Müncheni Kunstiakadeemias E. Pretoriuse juures ja E. Sturmi eraateljees ning töötas Müncheni teatris Kammerspiele kostümeerijana. Alates 1951. aastast elas kunstnik vabakutselisena Rootsis. S. Leitu on kavandanud kostüümid paljudele teatrilavastustele: A. Nicholsi "Iiri roos" (1937), H. Ibseni "Peer Gynt"(1940) Vanemuises; G. Bizet´ "Carmen" (1940), P. Ardna "Kalurineiu" (1941), G. Verdi "Rigoletto" (1944) Estonias; W Shakespeare´i "Torm" (arvat. 1946) Kammerspieles; M. Waltari "Teine noorus" (1956), H. Raudsepa "Oheliku orjaveri" (1956), A. Vesilo "Mudane põhi" (1957) Stockholmi Eesti Teatris. Loominguliselt oli S. Leitu mitmekülgne – 1930. aastail joonistas ta ajakirjadele mustreid ning moode, hiljem illustreeris raamatuid, tegi moekavandeid ja ruumikujundusi. Stockholmis märtsis 1972 Silvia Leitu mälestusnäituse avamisel kõneles Karin Saarsen: "Silvia elas Marie Underi sõnul "Ahnelt tühjendades elulaeka kui surmamõistetu, kel vähe aega..." Tema loomingu palangust tiivustatud pintsel libises ikka kergelt üle märja paberi, luues neid alabastervalgeid tulpe, temperamendikaid baleriine või vallatuid ingleid. /.../ Silvia Leitu oli luuletaja hingega maalija, kes oskas siduda elu surmaga, armastust pisaratega, vallatust murega ja muret ülemeeliku rõõmuga". Näitustel hakkas Silvia Leitu oma teostega osalema 1938. aastast. Pärast Eestist lahkumist on tema teoseid eksponeeritud Geislingenis (1947), Kopenhaagenis (1950), Stockholmis Svea galeriis (1968) ja New Yorgis (1959 ja 1960). Kunstniku isikunäitused on toimunud Stockholmis (1953, 1960, 1972), Torontos (1962) ja Göteborgis (1963). Tema teoseid on Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis, Rootsi Västerbrotteni ja Järmtlandi muuseumides ning paljudes erakogudes. Silvia Leitu suri 21. juunil 1969. aastal Stockholmis.Eksponeeritud on tosinkond figuraalset kompositsiooni ja lillepilti 1950-60ndatest aastatest, tehnikateks akvarell ja litograafia. Näituselt saab teoseid ka osta.

Huvi korral saate näitust vaadata ka virtuaalselt: http://www.allee.ee/gallery.php?id=15

ARVILLE PUSTRÖM-UUS. MINU VIIMASED MAALID.

11. novembrist 2. detsembrini on kunstisalongis Allee (Pikk 34) näitus "Arville Puström-Uus. Minu viimased maalid". Näitusel on eksponeeritud tänavu mais oma 90. sünnipäeva tähistanud kunstniku viimased, peamiselt sellel aastal valminud maalid, sekka mõned 2007. aastal maalitud. Pealkiri "Minu viimased maalid" tähendabki pika ja viljaka loomeperioodi viimaseid töid, sest kunstniku halvenev tervis ei võimalda kahjuks enam maalida. Eksponeeritud on 16 värvirõõmsat, peamiselt mereteemalist maali, mis on olnud kunstniku meelis˛anre läbi aastakümnete. Näituselt saab teoseid ka osta ning samuti on maalidega  võimalik  tutvuda E-näituse vahendusel salongi kodulehel.

Arville Puström-Uus on sündinud 30. mail 1921 Tallinnas. Ta lõpetas 1940 E. Lenderi tütarlaste erahumanitaargümnaasiumi ning asus õppima Tartu ülikooli arstiteaduskonda. 1942. aastal otsustas ta siiski oma elu siduda kunstiga ning astus kunstikooli "Pallas", kus tema õpetajateks olid J. Nõmmik, E. Kits ja A. Starkopf. Pärast põgenemist Saksamaale 1944. aastal õppis ta aastatel 1946–49 Düsseldorfi Kunstiakadeemias graafikat ja maalimist ning täiendas end meremaali alal. Alates aastast 1949 elab ta USA-s New Yersey osariigis. Seal ühines Arville kohaliku kunstiklubiga Morristown Art Association, mille liige on ta tänaseni. Tema õpetajateks olid selle kunstnike ühenduse liikmed John Howell ja Adolf Konrad. Mõni aasta pärast Ameerikasse saabumist oli kunstnikul võimalus ennast täiendada ning ta valis selleks USA meremaalijate keskuse Rockport´s Massachuseti osariigis. Seal õppis ta tuntud meremaalija Harry Ballingeri juures, samuti käis ta kahel suvel kursustel meremaalijate stuudiotes. Aastail 1961–1980 oli ta kunstiõpetaja St. Johni Babtist School´is Medhamis, seejärel tegutses vabakunstnikuna. A. Puström-Uus kuulub mitmesse ameerika kunstnike ühingusse (American Artists´ Prfessional League, Arts Council of the Morris Area jt.), muuhulgas ka Eesti Kunstnike Koondisse Torontos (EKKT), mille aktiivne liige on ta siiani. Kunstnik on oma töödega osa võtnud paljudest näitustest, tema isikunäitused on toimunud USA-s, Kanadas, Rootsis, Saksamaal, samuti on ta teoseid eksponeeritud kõikidel Eesti Päevade ja ESTO-de näitustel. Arville Puström-Uus teoseid on paljudes maailma erakogudes Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Jaapanis, Kanadas, Havail ja muidugi Eesti kunstikogudes ning Eesti Kunstimuuseumis. Tema isikunäitused kodumaal on toimunud aastatel 2008, 2009 ja 2011.

Huvi korral saate näitust vaadata ka virtuaalselt: http://www.allee.ee/gallery.php?id=14

VOLDEMAR PEILI MAALIDE NÄITUS 17. oktoobrist 7. novembrini

Voldemar Peil sündis 1907. aastal Narvas töölisperekonnas. Ta õppis Narva Eesti Kooliseltsi algkoolis ja linna 3. algkoolis, lõpetas 1926. Narva ühisgümnaasiumi. Samal aastal jätkas ta õpinguid "Pallases" J. Vahtra, V. Melliku, V. Ormissoni ja A. Vabbe juures, peamiselt maali alal, lõpetas kooli 1930 joonistusõpetaja kutsega. 1936. aastal täiendas ta end Moskva ja Leningradi teatrites. Alates 1932. aastast töötas ta Narva Teatris, 1940. aastast Vanemuises, 1964-70 Tallinna Draamateatris, ning seejärel kuni pensionile minekuni Vene Draamateatris. Teatrites töötas Voldemar Peil ühtekokku 45 hooaega ning kujundas üle 300 lavastuse. Ta on kirjutanud raamatud "Lava kujundamine" (1947) ja "Lavakujunduse sünd" (1989). Kunstnik suri 1999. aastal.

V. Peil: "Tahvelmaali olen viimased aastad viljelnud päris pidevalt. Pooleldi partisanitsedes olen maha saanud personaalnäitustega: Tallinna Draamateatri fuajees, Võidu väljaku Kunstisalongis, Tallinna Vene Draamateatri fuajees kahel korral, Teadlaste Majas Moskvas, Kirovi-nim. Näidiskalurikolhoosi keskuses kahel korral, Põlva Koperatiivikeskuse saalis, RAT "Vanemuise" fuajees, Pirita Lillepaviljonis, Pärnu teatri palmide saalis, Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi näituste saalis kahel korral. Ühel korral on olnud võimalus esineda lillemaalidega ka kõrvuti maalikunstnikega. See oli grupinäitusel Pirita Lillepaviljonis. Pärast näitust külalisraamatut sirvides julgesin mõelda, et ega mul väga maksagi häbeneda oma pürgimist tagasi maalijate hulka. Kui võhivõõrad inimesed võtavad kätte sule ja kiidavad nähtud töid, julgen arvata, et ega see töö päris tuuletallamine ole olnud." V. Peil "Lavakujunduse sünd"  (Tallinn, 1989)

Näitusel on eksponeeritud 14 teost 1970ndate algusest kuni 1980ndate teise pooleni kunstnikule omases lopsakas, realistlikus laadis. Esindatud on nii maastikumaalid kui lillepildid.

TOOMAS TENSO MAALIDE NÄITUS 30. juunist 29. juulini

ISEENDAST
Algkoolis käisin kunstiringis. Lugesin lugusid loomadest ja joonistasin neid. Käisin isaga Peterburis muuseumides ja tekkis tahtmine ise ka midagi teha. Pärast põhikooli läksin Tartusse kunstikooli. Õppida tahtsin skulptuuri. Eriala oli kivi kunstiline töötlemine. Kunstikoolis oleksin võinud rohkem õppida, aga tõsisem huvi tekkis hiljem. Mõnda aega töötasin Tallinnfilmis kunstniku assistendina ja siis läksin Tartusse tagasi. Maalida olen tahtnud kogu aeg. Õlimaali proovisin kunstikooli ajal. Värve tõin Peterburist. Arsist said värve ainult Kunstnike Liidu liikmed. Kui Tartus alustas Kunstiühingu Maalistuudio astusin stuudiosse. Mulle meeldis stuudioõppe vorm, viis kuidas praktiliselt maaliga tegeleti. Ateljees olid kogu aeg modellid ja õppejõud, kes juhendas. Suvel töötasime kõik iseseisvalt, tegime maastikke ja viisime tööd hiljem õpetajale näha. Talvel töötasime ateljees. Tegelesime ka skulptuuriga. Stuudio põhiõpe kestis neli aastat, aga hiljem võis ateljee töös edasi osaleda. Mulle see sobis. Paralleelselt maalistuudioga õpetasin Tartu Lastekunstikoolis lapsi. Laste õpetamine aitas mind ennast ka edasi. Pidin palju juurde õppima. Kui ei oleks muid kohustusi, siis ma ainult maaliksin. Maalimine on nagu kalalkäik – mõnel päeval näkkab, mõnel mitte. Kui ma alustan maalimist, siis ei tea tavaliselt, mis on lõpptulemus. Pilt silme ees on pidevas muutumises. Alati ei õnnestugi hetke tabada, samas on see muutumise protsess väga huvitav. Mulle ei meeldi maastikul maalitud pilte hiljem muuta ja parandada. Keegi möödub, värvilaik liigub kaasa. Kui emotsiooni või hetke ei õnnestu tabada, proovin teine kord. Meeldib maalida, sellest rääkida mitte eriti.

TOOMAS TENSO

sündisin 16.06.1964 Tallinnas
lõpetasin Tartu Kunstikooli 1985
õppisin aastatel 1989 -1993 Tartu Kunstiühingu "Pallas" Konrad Mägi nimelises maalistuudios õpetajateks Kaja Kärneri ja Heldur Viires
Olen töötanud kunstiõpetajana Tartu Lastekunstikoolis ja restauraatorina Art Restauraatoris

Isikunäitused
1993 KÜÜ galerii Tartu
1995 Nukuteater Tallinn
2011 Rütmani galerii Rapla

grupinäitused 1997 Rahvusraamatukogu Tallinn
2000 ülevaatenäitus "Pallase ees ja järel" Tartu
2000 Tartu kunstnike rühmanäitus Norras, Furnesis
2008 kunstiühing "Pallas" maalistuudio juubelinäitus 

Näitus salongis Allee koosneb 1991 – 2011 aastatel maalitud piltidest
kontakt Toomas Tenso
telefon 50 639 38
e-mail artrestauraator@hot.ee 


              


              

„KARM JA HELL ILMAR TORN“.

18. märtsist 2. aprillini on salongis Ilmar Torni mälestusnäitus „KARM JA HELL ILMAR TORN“.

Graafik Ilmar Torni (1. I 1921 – 10. I 1999) nimega seostub eelkõige tema linoollõige „Kaluri käed“ (1958, sarjast „Balti meri 1930“), mis on eesti kunstiajalukku jäänud nn. karmi stiili avalöögina. See leht kujutab esiplaanil, mere taustal suuri kämblaid aerudel, mis mõjuvad iga tööinimese elu sümbolina. Karm stiil, mille õitseajaks eesti kunstis oli 1950. aastate lõpp – 1960. aastate algupool, sobis I. Torni elunägemise ja väljenduslaadiga ning mõjutas tema järgnevatki loomingut. Talle imponeerisid lihtsus, selgus, lakoonilisus, kunst, mis kõneles olulistest asjadest elus: ema – hea vaim, kindel tugi, ootaja („Ema“, 1963, linool sarjast „Saaremaa“), maa kui inimese toitja („Muld“,1961. linool), meri kui avatus maailmale („Hõbedane meri I–III“, 1977, värviline puulõige; Tallinna IV graafikatriennaali preemia), jne. Üheks oma õnnestunumaks tööks pidas ta 10-lehelist kahevärvilist puulõikesarja „Inimene ja loodus“ (1970-73), mille inspireerijaiks olid Rachel Carsoni raamat „Hääletu kevad“ ja rootslase Bengt Bergi kirjutis „Viimased kotkad“, aga ka looduskaitseliikumise levik Eestis. Ei saadud käesoleva näituse koostamiselgi läbi ilma sarja omal ajal eriti populaarse leheta „Paljajalu kodumurul“. Järgnesid puulõikesarjad „Uus linn“(1974), „Homo sapiens“ (1978), jt. Kunstniku vabagraafikas on loomulikult silmapaistval kohal tema kodusaar – kivine ja kadakane Saaremaa.
Kuid näitus ei keskendu sedapuhku siiski I. Torni loomingu tuumikule, mida on albumites ja kataloogides vaaginud Jüri Hain, Lehti Viiroja, Boris Bernstein jt. kunstiteadlased, vaid püüab näidata teda veidi teistsugusest vaatevinklist – vahest tavavaataja vaatevinklist, kes külastas omaaegset Kunstisalongi praeguse Kunstihoone galerii tagatoas, otsides midagi silmarõõmuks koduseinale või kingituseks sõbrale. Nii avaneb meile hoopis romantilisem, rõõmsalt meeleline, isegi ilutsemisse kalduv Torn, kelle 1980-90. aastate loomingus muutus valdavaks õlipastell. Selles leidis väljundi juba 1960. aastate keskel tekkinud huvi värvi kui väljendusvahendi vastu, mille äratamises oli oma osa nooremate kolleegide värvijulgusel. Enamasti maaliliselt hajuvas, vahel ka joonistuslikumalt käsitletud pastellis on ta loonud portreid, maastikke, aktikompositsioone, leidnud selles tehnikas võimaluse vahetuks improvisatsiooniks.
Pastellide kõrval on Allee hubaste, keskajahõnguliste ruumide orvades koha leidnud ka väiksemad estambid, näiteks, linoollõiked „Abikaasa portree“ (1959), „Haanja maastik“ (1961), „Saaremaa tuulikud“ (1962), jt. Aknalaudadel on mõningaid tema kujundatud raamatuid. Ses valdkonnas on tema esimesi töid Robert Vaidlo lasteraamatud (1954, 1955), muidugi on ta kujundanud saartelt pärit kirjanike – J. Smuuli, A. Hindi, Ü. Tuuliku, jt.- teoseid.
Näituse puhul on põhjust meenutada kunstniku elukäiku ja osa Eesti kunstielus. Kunstiga tegeles I. Torn juba Kuressaare Gümnaasiumi õpilasena, mõtles „Pallasesse“ minekule, kuid läks siiski 1940. a. sügisel Tartu Ülikooli arstiteadust õppima. Pärast I kursuse lõpetamist tuli sõda, mobilisatsioon Punaarmeesse, tööpataljon ja määramine sanitar-instruktoriks Eesti Laskurkorpuses. Rindel leidis ta oma venna Lembitu, kelle detsembris 1943, paraku, kaotas.
Sõjatee viis üle Saaremaa Kuramaani. Karm elukool jätkus tegelikult pärast sõdagi. Koha tsiviilelus leidis ta esialgu ajakirjanikuna – „Rahva Hääles“, Eesti Raadios, Viljandi „Sakala“ vastutava toimetajana. Keerulisel 1950. a., mil ta jäi ilma parteipiletist, astus ta graafika erialale Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti, praegusesse Eesti Kunstiakadeemiasse, kus töötas aastail 1974-92 pedagoogina, lõpuks – professorina. Lõpetanud 1955. a. instituudi, töötas ta Eesti Televisiooni esimese kunstnikuna, kunstilise toimetajana ajakirjas „Pikker“ ja kirjastuses „Eesti Raamat“, alates 1958. aastast – vabakunstnikuna. 1959. a. võeti ta vastu Kunstnike Liitu, mille vastutav sekretär ta oli aastatel 1962-67 ning juhatuse esimees – aastatel 1967-85 (oli kunstnikkonna poolt viis korda valitud). Sel ametikohal etendas ta tähtsat osa liberaalse õhkkonna kujunemisel siinses kunstielus, osates suhelda niihästi kõrgemate parteiliste instantsidega kohapeal kui ka Kunstnike Liidu keskorganitega Moskvas ning toetudes usaldusväärsele meeskonnale, kellest osa on Olev Subbi kujutanud Lennart Meri lemmikmaalil „Rahvuspargi kunstinõukogu“. Arvuka loomeliidu eesotsas olles, tuli tal täita muidki kohustusi ENSV Ülemnõukogu saadikuna, ühena NSVL Kunstnike Liidu juhatuse sekretäridest, jne. ning leida aega suhtlemiseks publikuga nii kunstinädalatel kui ka muidu. Loomulikult oli tema uks alati avatud saarlastest kunstisõpradele.

Mai Levin

Mai Levini artikkel "Sirbis" "Värviline Ilmar Torn" 25. 03. 2011: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12187:vaerviline-ilmar-torn-&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3338

ANNA ELISABETH VON MAYDELLI TARBEKUNSTIKAVANDITE NÄITUS

20. detsembrist kuni 22. jaanuarini on salongis Anna Elisabeth von Maydelli tarbekunstikavandite näitus, mis tutvustab tema töid ning võimaldab saada ülevaate tollaste tallinlaste soovidest ja üsna mitmekesisest maitsest. Enamik kavandeid on hoolikalt viimistletud ja koloreeritud, mõjudes kohati iseseisva kujunduselemendina. Muu hulgas on näitusel eksponeeritud kaks haruldast diplomit 1909. aastast.



Paruness Anna Elisabeth von Maydell (1861–1943) sündis Peterburis. Asunud Tallinna, õppis ta 1885–90 F. Deppeni juures ja 1908–09 Münchenis Kunstkäsitöökoolis. 1915–17 tegutses ta Helsingis, õppides E. Ehrströhmi juures. A. E. von Maydell asutas koos Marie Magdalena (Magda) Lutheri, Bertha Helena Ebba Weissi ja Caroline Augusta Bertha (Lilly) Waltheriga 1904. aasta sügisel Tallinnas Tarbekunsti Ateljee (Atelier für Kunstgewerbe). Peale A. E. von Maydelli oli ka teistel seljataga korralik kunstistuudium, sealhulgas tarbekunsti alal: M. Luther (1872–1947, kunstiõpingud Helsingis, Pariisis ja Münchenis, spetsialiseerus sisekujundusele), E. Weiss (1869–1947, õppis Tallinnas, Berliinis ja Pariisis) ja Lilly Walther (1866–1946, õppinud Peterburis, Sevres´is, Berliinis, Jenas, erialaks portselanimaal ja keraamika) olid õppinud ka 1903–1904 Ants Laikmaa kunstikursustel. 1904. aasta 6. septembril ilmus ajalehes „Revaler Beobachter“ lühiteade, mille kohaselt oli neli kohalikku naiskunstnikku rajanud Tarbekunsti Ateljee asukohaga Lühike Jalg 9, sihiks kodumaise tarbekunsti edendamine. Samas kuulutuses reklaamiti, et ateljees tehakse kunstilisi originaalkavandeid ning vajaduse korral kontrollitakse ka valmis eseme vastavust sellele. Tarbekunsti Ateljee pälvis oma tegevusega otsekohe linna kunstiringkondade täie tunnustuse. Ateljee esimene näitus paar kuud hiljem detsembris, kus moodsaks ja efektseks kujundatud ruumides domineerisid asutajate eneste originaalid mööbliesemete, tekstiili-, klaasi- ja nahatöödena, põhjustas ajakirjanduses üllatunud ja kiitvaid sõnavõtte. Kunstkäsitöö ja üldse käsitöö senise väga kesise seisu juures möönis A. Laikmaa oma kirjutises näituse tähtsust esimese sammuna, „ /---/ millega avalikult meie linnas midagi uut, moodsat meie ära tarretanud stiilisse /---/ tuua ja luua tahetakse. /---/ Uuendushoog tuleb nüüd meie linna kunstnikkude-näitusena meie õrnema soo kunstnikkude poolt. Iseäranis rõemustav! Uhke jumalalaps – kunst hakkab ikka enam maalastega leppima. Kunst rahvale!“ Tarbekunsti Ateljee tegevus arenes hoogsalt ja laiaulatuslikult. Juba jaanuaris 1905 pakuti soovijaile originaalkavandeid peaaegu kõikidel tarbekunsti aladel. Samuti korraldati mitmesuguseid käsitöö- ning tarbe- ja kujutava kunsti näitusi, milles osalejad olid pärit ka mujalt Baltikumist. 1906/07. aasta vahetusel Riias korraldatud suurel tarbekunstinäitusel loeti ateljee kollektsioon näituse parimaks. Suuremate näituste vahel jäi Tarbekunsti Ateljee (alates 1907. aastast asukohaga Niguliste 16) vaatajaile avatuks permanentse, osaliselt vahetuva ekspositsiooniga, näidates mööbli-, tekstiili- ja rahvakunstikavandeid, mänguasju jne. 1908. aastal Peterburis korraldatud kunstkäsitöönäitusel eksponeeritud Tallinna ateljee töödest omandas keisrinna Aleksandra Fjodorovna ühe Maydelli messingist lillevaasiümbrise. Osaledes 1909. aasta suvisel Eestimaa põllumajandusnäitusel väljapanekuga tarbekunstiosakonnas, köitis külastajaid ateljee kunstnike kavandatud lihtne, kindel ja mugav 20. sajandi maitsele vastav mööbel. Samal näitusel peeti esimese auhinna vääriliseks nii Tarbekunsti Ateljee püüdlusi tervikuna kui ka Anna von Maydelli sepistatud ja emailitud metallitöid, mille eest antud diplomid on säilinud. Puhtalt ja peenelt kavandatud mööbel oli ka 1911. aasta algul toimunud ateljee viienda tarbekunstinäituse naelaks. Nagu varemgi, eksponeerisid oma töid mitmed baltlasest kunstnikud väljastpoolt Tallinna – Tartust, Riiast, Peterburist jm. Ateljee ümber koondunud kunstnike korraldatud näitustel oli tänu kaasaegse värvinguga professionaalsetele eksponaatidele kahtlemata kogu Eesti tarbekunsti algusperioodil oluline osa, soodustades kunstkäsitöö ja käsitöö kui kunstiloomingu laiemat levikut. Tarbekunsti Ateljee jätkas tegutsemist 1914. aastani, viimastel aastatel küll loiult, lõpliku punkti ateljee tegevusele pani algav maailmasõda. A. E. von Maydell võttis 1920ndatel osa kunstiühingu ARS mitmest näitusest ning osales ka 1930. aastal Balti kultuuriameti korraldatud suurel rändnäitusel. Hiljem andis ta Tallinnas eratunde kunstiajaloos ning juhatas tarbekunstikursusi. A. E. von Maydell lahkus Eestist koos ümberasujatega 1939. aastal.
 

Teksti koostamisel kasutasin autori loal Rein Looduse artiklit „Tarbekunsti Ateljee tegevusest Tallinnas 20. sajandi algul“ („Vana Tallinn“ III (VIII), 1993)

Juhan Kohal




  

SALVADOR DALI TEOSTE NÄITUS

7. kuni 26. septembrini on kunstisalongis Allee, Pikk 34 näitus Salvador Dali teostest. Eksponeeritud on 11 graafilist tööd ühe tuntuima sürrealisti hilisloomingust. Näitus on saanud teoks Simson Galerii ja kunstisalongi Allee koostöös. Ühtlasi on võimalik tutvuda 27. septembril toimuva Simson Galerii oksjonivalikuga. (üksikasjalikumalt www.simson.com.ee )

SALVADOR DALI

Salvador Dali (Salvador Domingo Felipe Jacinto Dali i Domenech, aastast 1982 Puboli markii) sündis Hispaanias, Kataloonias, Figuerese linnas 11. 05. 1904 ja suri sealsamas, oma teater-muuseumis 23. 01. 1989.

Ta pärines advokaadi perekonnast, õppis aastail 1916-22 kohalikus kunstikoolis, 1922-26 - Madridi Kunstiakadeemias. Tema esimene näitus oli Figuerese linnateatris 1918. Figuereses oli tema suunajaks impressionist Ramon Pichot, ent Madridi-perioodi töödes ilmneb kubismi, Picasso ja Miro mõju. Tema sõbrad akadeemia-päevil olid poeet Federico Garcia Lorca ja tulevane kinematografist Luis Bunuel, kellega ta tegi 1929 sürrealistliku filmi „Andaluusia koer“ ning 1930 – „Kuldajastu“. Väljaheidetuna akadeemiast, kuna ta leidis, et keegi ei ole pädev teda eksamineerima, sõitis ta Pariisi, kus tutvus Picassoga, ühines 1920. aastate lõpul sürrealistidega, kelle hulgast ta 1934 välja lülitati, süüdistatuna sümpaatias fašismi vastu, sürrealismi labastamises ja rahaahnuses (André Breton leiutas anagrammi tema nimest „Avida Dollars“, s. t. dollarihimuline). 1929 algas tema kooselu luuletaja Paul Éluardi endise abikaasa Galaga (Jelena Ivanovna Djakonova, 1894-1982), mis vormistati 1934 kodanliku abieluna, 1958 laulatusega katoliku kirikus. See suhe pahandas Dali isa, mistõttu paar pidi suvitamiseks valima Dali noorpõlveloomingus tähtsa Cadaquesi asemel teise paiga Vahemere ääres – Port Lligat.

Tema „paranoilis-kriitiline“ loomemeetod äratas tähelepanu. 1933 korraldas Julian Levy tema esimese näituse USA-s, kuhu ta sõitis 1934 ning taas 1940 peale vahepealset viibimist Euroopas ja osalemist rahvusvahelisel sürrealistide näitusel Londonis 1936. Tema toetaja Londonis oli Edward James, kelle mahitusel sündisid sürrealistlikult disainitud esemed: telefon „Homaar“, sohva „Mae Westi huuled“. Ameerikas avaldas ta 1942 raamatu „Salvador Dali salajane elu“. Tema kollektsionäär A. Reynolds Morse ja tolle abikaasa Eleanor avasid tema muuseumi esialgu Clevelandis, siis St.-Peterburghis Floridas. 1948 asus ta koos Galaga taas Euroopasse, frankistlikku Hispaaniasse, mis, nagu tema demonstratiivne katoliikluski, avangardistlikult meelestatud intelligentsi šokeeris. Figuereses asus ta looma oma „teater-muuseumi“ (sealses linnateatris oli nimelt toimunud tema debüüt kunstnikuna); seal tegutseb Gala-Sakvador Dali sihtasutus, mis hoolitseb tema pärandi ja selle propageerimise eest. Seal kirjutas ta 1952-63 oma raamatu „Geeniuse päevik“ (e.k. 1999), seal ta ka suri, olles 1980. aastatel kannatanud kasvava nõtruse all.

Dali on viljelenud erinevaid kunstiliike (muuhulgas skulptuuri), ent tuntud siiski eeskätt oma maalide poolest, mida on üle 1500: „Mälu püsivus“ („Sulanud aeg“, 1931), „Narcissose metamorfoos“ (1937, Tate Gallery. London), „Aafrika muljed“ (1938), „Elevandid“ (1948), „Wilhelm Telli mõistatus“ (1938, Stockholm, Moderna Museet). “Püha Antoniuse kiusatus“ (1946), „Port Lligati madonna“ (1950, Fukuoka Kunstimuuseum, Jaapan), jt.

1923 sai ta isalt esimese trükipressi. New Yorgis asuva Dali arhiivi direktor Alfred Field avaldas 1994 „Salvador Dali graafiliste teoste ametliku kataloogi“, mis hõlmab 1700 teost. Peale selle on olemas Ralf Michleri, L. W. Löpsingeri jt. väljaantud kataloog kahes jaos, millest esimene hõlmab oforte ja segatehnikas töid aastatest 1924-1980, teine – puulõikeid ja litosid. Dali signeeris oma lehti kuni 1980, pärast seda hakkasid, paraku, levima võltsingud. Tema graafiline oeuvre koosneb nii üksiklehtedest kui ka sarjadest. Käesoleval näitusel on, näiteks, lehed 10 käsitsi koloreeritud ofordist koosnevast 300-ses tiraa˛is 1974 trükitud sarjast „Jaapani muinasjutud“ („Printsess ja karjapoiss“, „Jugoye“), seejuures 25-sest väljaspool 250-st tavatiraa˛i trükitud kogumist. Koloreeritud ofort „Maastik kella ja ratsanikuga“ on autoritõmmis. Identifitseerimist vajavad veel koloreeritud ofort „Kaarik“ (võimalik, et sarjast „Meie ajalooline pärand“, 1975), kolm väiksemaformaadilist lehte – ilmselt illustratsiooni. Dali on teinud illustratsioone paljudele raamatutele, näiteks, Lewis Carrolli „Alice imedemaal“ (1969, 12 heliogravüüri ja 1 värviline ofort), Dante „Jumalik komöödia“ (Itaalia valitsuse tellimus, 1960, puulõige), Giovanni Boccaccio „Decamerone“ (ofort, kuivnõel, 1972, 150-sese tiraa˛is) John Miltoni „Kaotatud paradiis“ (10 värvilist oforti 150-ses tiraa˛is, 1974), jt.

Ühes viimase aja artiklitest püstitatakse küsimus, kas Dali oli geenius või osav turundaja. Kahtlemata tunnetas ta suurepäraselt tänapäeva publiku manipuleeritavust, reklaamist ja skandaaliihalusest läbiimbunud meedia ootusi ning vastas neile oma imago ning jultunud repliikidega varmalt, aga ka irooniliselt. Ta tunnetas vanemas eas ka nüüdisaegse kunsti nõrku külgi, mis publikut sellest eemaldavad. Ta oli avatud kõikvõimalikele impulssidele, kasutanud rohkelt eriti klassikaliste autorite motiive. Tema teos „Sõja nägu“ (1940, Rotterdam, Boijmans-van –Beuningeni Muuseum) viib mõttele, et ta võis näinud olla Wiiralti gravüüri „Põrgu“ (1930-32). Teisalt, muna-kujund tema loomingus, nagu mõni muugi, on ilmselt mõjutanud Ülo Soosterit. Ta on üldse tugevasti mõjutanud nüüdiskunsti ja suhtumist sellesse mitte ainult oma loomingu, vaid kogu elulaadiga.

Mai Levin

                

TÖÖTOAD SALONGIS ALLEE

Vanalinna päevade raames toimuvad salongis töötoad teemal "keskaja teater". Pärast lühikest loengut keskaja teatrist on võimalus ise meisterdada kas lavamakett, näidendi tegelasi, maske või niisama joonistada ja maalida. Oodatud on nii lapsed kui ka täiskasvanud. Töötoad on tasuta ning toimuvad 7., 9., 10., 11. ja 12. juunil kell 13.00-16.00. Valminud töid on võimalus Tallinna Vanalinna Päevade ajal salongis näha.

Korraldaja galerii Yo

LISELOTTE KNÜPFFERI TEOSTE NÄITUS

21. maist kuni 5. juunini avatud näitus "Liselotte Knüpffer. Aja pildid".

Liselotte Knüpffer (hiljem Ferber) sündis 25. 06. 1916 Odessas. Tema ema Else Knüpffer (neiuna Hoffmann) oli sündinud 1879 Paides, isa Carl Knüpffer 1868 Väike-Maarjas. Koolis käis L. Knüpffer alul Soomes, hiljem Eestis. 1933. aastal lõpetas ta Viljandis saksa gümnaasiumi ning astus 1935. aastal Riigi Kunsttööstuskooli õppima graafikat. Tollal oli graafikaosakonna kandvamad jõud Günther Reindorff ja Paul Luhtein. Pärast edukat kooli lõpetamist 1938. aastal astus L. Knüpffer Riigi Kõrgemasse Kunstikooli, milles õpingud katkestas repatrieerumine Saksamaale 1939. aasta sügisel. 1940-1941 jätkas L. Knüpffer kunstiõpinguid Müncheni Kunstiakadeemias õppides söövitust professor Adolf Schinnereri ning puulõiget professor Albert Fallscheeri juures. 1942-1944 oli ta kunstiõpetaja Pirna väikelinnas Dresdeni lähedal. 1945-1949 tegutses Liselotte Knüpffer iseseisva kunstniku ning tarbegraafikuna. Ka pärast abiellumist ja Berliini kolimist 1949. aastal leidis ta pereelu kõrval aega tegeleda kunstiga keskendudes peamiselt akvarellmaalile. 1984. aastal valmisid esimesed katsetused segatehnikas ja akrüülmaalis. L. Knüpfferi teoseid on eksponeeritud kunstinäitustel Tallinnas, Posenis, Pirnas, Wernigerodes ja Berliinis. Günther Reindorff andis oma õpilasele 1939. aastal järgmise iseloomustuse: "Omades head tähelepanu võimet ja andekust kõigis tehnikas Prl. L. Knüpffer saavutas silmapaistvaid tagajärgi offordis, värvilistes akvatindis ja puulõikes. Temale iseloomulik on intiim-objektiivsus, mille pärast ka tema parimad tulemused avaldusid Vana-Tallinna offortides, puulõigetes, värvilises akvatintas. Tema tööd on olnud ka näitustel ja omandatud ka kollektsionääride poolt."

Näitusel "Aja pildid" on paarkümmend erinevates tehnikates graafilist tööd ning joonistust aastatest 1936-1941. Teostatuna ajastule omaselt küllaltki realistlikult ja mõõduka üldistusega on neis tunda head tehnika valdamist ja karakteri tabamise oskust. Peamiselt Tallinna vanalinna motiivide kõrval on ka olupilte ning muljeid Soomest ja Saksamaalt. Kuigi Liselotte Knüpfferi teoseid on reprodutseeritud Riigi Kunsttööstuskooli väljaannetes ning neid on ka Eesti Kunstimuuseumi kogudes on kunstniku looming seni Eestis laiemalt tundmata.

Teksti koostas Juhan Kohal


 
 

RESTAUREERIMISPREEMIA TALLINNA KULTUURIVÄÄRTUSTE AMETILT

Tallinna kultuuriväärtuste amet andis 18. veebruaril 2010 välja preemiaid parimate aasta jooksul restaureeritud majade omanikele. Tunnustuse pälvis ka kunstisalongi Allee interjöör. «Pikk 34 konserveerimis-restaureerimistööd üllatasid pieteeditundega ning varemteadmata leidudega - välja tulid maalitud talalagi, keskaegne siseukse portaal ja Tallinnas ainulaadse kujundusega keskaegse hüpokausti katteplaat,» ütles kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna peaspetsialist Liina Jänes. Kunstisalongi omanik Juhan Kohal rääkis, et enne kunstisalongi pesitsesid Rohelise turu äärsetes esimese korruse ruumides kodutud, kes jätsid uuele omanikule vaid põlenud seinad. Restaureerimise käigus aga hakkas järjest vanemaid ja huvitavamaid detaile välja tulema, mis nüüd on kõik hoolikalt eksponeeritud. «Kindlasti oleks olnud tunduvalt odavam need asjad järjekordse krohvikihi alla peita, aga iga niisugune detail annab kunstisalongile tublisti juurde,» nentis galerist. Tallinnas unikaalse leiuna tuli välja vana-aegse küttesüsteemi - hüpokausti katteplaat. Hüpokaust on antiikajast pärinev küttesüsteem, kus keldris oleva küttekolde soojus juhiti põrandas olevate aukude kaudu ülemisele korrusele. Kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna juhtivspetsialist Henry Kuningas selgitas, et hüpokausti katteplaadis olevatel aukudel olid puust punnid ees ning kui taheti tuppa sooja lasta, siis võeti need lihtsalt eest ära. Pikalt tänavalt katteplaadi leidmine oli muinsuskaitsjate jaoks ootuspärane. Ootamatu oli aga aukude ebasümmeetriline asetus plaadil. Restaureerimise käigus tulid välja ja taastati nii talalagede kui seinamaalingud. Samuti õnnestus taastada aknasillust kaunistanud maalitud lõuend. Koos projekteerimise ja bürokraatia kadalipu läbimisega kulus kunstisalongi ruumide restaureerimiseks umbes kolm aastat.
 
Allikas:  http://www.tallinnapostimees.ee/?id=226303


              

Foto: Mihkel Maripuu
 

KARIKATUURINÄITUS

1-15. novembrini 2008 on kunstisalongis Allee eksponeeritud karikatuurinäitus "Pikri karikatuuri kaleidoskoop". Peamiselt ajakirjas "Pikker" aastatel 1978-88 ilmunud karikatuurid puudutavad kõiki meie (probleem)valdkondi - olmet, poliitilisi arenguid ja puhtinimlikke nõrkusi. See aastakümme nihestas tunduvalt nii meie väärtus- kui enesehinnanguid. Mida aeg edasi, seda julgemaks muutus ajakirja sisu ja suuremaks tiraa˛id. Kui aga lõpuks kõigest võis avalikult rääkida, siis hääbus ka "Pikker". Eksponeeritud originaalkarikatuurid on pärit Andrus Tamme erakogust. Paarikümne autori seas on sellised tuntud naljamehed nagu Edgar Valter, Heinz Valk, Priit Pärn, Heiki Ernits, Hardi Volmer, Juss Piho, Hillar Mets, Jüri Kerem jt. Eranditena peaks ära märkima Vahur Kersna ja Marek Strandbergi töid.

VALVE JANOVI TEOSTE NÄITUS

... toimus salongis Allee 1. - 16. veebruarini 2008. V. Janov (1921-2003) alustas oma kunstiõpinguid 1938. aastal "Pallases" ning jätkas Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. Kuuludes Ülo Soosteri sõpruskonda, sai ta mõjutusi selle mõtte-, värvi-, vormi- ja kujutlusmaailmast. Seekordset väljapanekut läbib üks kunstniku lemmikmotiive läbi aastakümnete - kuu. Barcelona olümpiamängude fantaasiarikkast avaetendusest on ajendatud triptühhoni "Barcelona 92" I ja III osa, milles konkreetsed vormid eralduvad tausta pehmetest (pool)toonidest. Inspireerituna katalaani Joan Miró loomingu näitusest ning Ameerika graafika väljapanekust 1994. aastal Helsingis, valmis peagi tosinast tööst koosnev sari "Kuu varjutus", millest sellel näitusel on eksponeeritud pool. Juhuslikkuse ja tasakaalustamise mängu on toodud muuhulgas mitmekordne kollaa˛, küünlaga suitsetamine ja põletamine ning ka lõiked varasematest teostest. "Kuu varjutuse" sõõris seistes hakkad aduma oma olemasolu põlevate servadega - kaduvas? koduses? - ruumis, mille kesta kõrbevad järjest uued avaused. Neist avausist ilmuvad senitundmata ruumilaotused õõvastavaist tõmbav-võluvaini. Säält vaatavad vastu mehhanismid mustas pilkasuses, veidrad keerasmikud, küütlevad-kumavad värvisagarad ja reljeefsed avarused. Sarja teoseid on kirjastus "Ilmamaa" kasutanud mh. Debora Vaarandi ja Tiia Kriisa raamatute kujundamisel. "Kuu varjutuse" valmimine ei olnud kunstniku vaimustust ja kujutlusvõimet sellel teemal veel ammendanud - eksponeeritud on samalaadseid katsetusi 1998. aastani.

Teksti koostamisel olen kasutatud Enn Lillemetsa varasemaid kirjutisi.

Juhan Kohal

SALONGI FOTOKOGU

Salongi fotoarhiivi on kogunenud palju huvitavat kunsti- ja kultuurieluga seotud materjali, mis väärib laiemat tutvustamist. Alammenüüsse "Fotonäitus" hakkan jõudumööda lisama põnevamaid neist. Vastukajana loodan saada viiteid ja täpsustusi ülesvõtetel kujutatud isikute, paikade, sündmuste ja pildistamise aja kohta. Fotod ei ole müüa.

R. UUTMAA

Salong Allee jätkab 1. veebruaril hooaega näitusega Richard Uutmaa ühe suurima teose - värvika, päikselise, "suurejoonelisse perioodi" (Mai Levin) kuuluva "Saaluse maastikuga" (1965). Peamiselt marinistina tuntud kunstniku loomingus on olulisel kohal ka panoraamsed maastikud. Rannapoisina nautis ta mere lõputust, kuid leidis ka sisemaal maalimiseks avarust ja kauneid motiive. "Uutmaa maalijavõimetest ei saa siiski täit ettekujutust ilma kahemeetriste piltideta, mis paraku pole mahtunud Adamson-Ericu muuseumi kitsukestesse ruumidesse" nentis M. Levin kunstniku mulluse näituse puhul. Ruumipuudusel on ka sellel näitusel vaid üks teos. Kunstniku enda sõnul andis "Pallas" oma värvikäsitluse, millest olid teatud määral kõik mõjutatud. Pikkamööda aga püüdis igaüks leida oma temperamendile vastava väljenduslaadi ja värviskaala. "Mis nüüd minusse puutub, siis olen aastatega läinud värvikamaks, võib-olla teinekord tõesti isegi kirevaks ... Vananedes inimene kaotab pidevalt midagi. Paratamatult. Ja püüab seda paratamatult või alateadlikult kuidagi korvata. Mina siis nähtavasti sellise värvioptimismiga" on kunstnik ise hinnanud oma loomingut. Teos oli eksponeeritud grupinäitusel Tallinna Kunstihoones 1965. aastal (koos P. Aaviku, E. Marani, A. Peeki ja H. Tertsiusega) ning isikunäitusel samas 1982. aastal, samuti reprodutseeritud ajakirjas "Looming" nr 9, 1966. Teost saab nautida kuni 10. veebruarini 2007.

VALVE JANOVI MÄLESTUSNÄITUS

Kunstisalongis Allee oli 31. jaanuarist kuni 11. veebruarini 2006 näitus Valve Janovi töödest pealkirjaga "Õnne sünnipäevaks, Vaavi!". Tegemist oli kunstniku 85. sünniaastapäevaks pühendatud väljapanekuga, kus eksponeeriti tema lillemaale nii varasemast kui ka hilisemast loomingujärgust. Ja milline motiiv sobiks sünnipäevaks paremini, kui mitte lilled?

Tartus sündinud Valve Janov alustas oma kunstiõpinguid 1938 "Pallases" ja jätkas 1944 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, kus tema peamised õpetajad olid J. Võerahansu, E. Kits ja A. Vabbe. Kooli lõpetada ei võimaldatud, kuid sellest hoolimata võttis ta seal jagatavast õpetusest parima. Tulenevalt 1940.-1950ndate keerulistest poliitilistest oludest oli Janovi looming tagasihoidlikum, aktiivset näitustel esinemist jätkas taas alates 1959. aastast. Koos Kaja Kärneri, Lüüdia Vallimäe-Margi, Silvia Jõgeveri, Heldur Viirese, Lembit Saartsi, Valdur Ohaka ja Henn Roodega oli ta üks kuulsast Ülo Soosteri sõpruskonnast.

Janov maalis omaloodud ruumis, kuhu sisenedes hakkas kehtima teistmoodi aeg. Seal ruumis ärkasid läbi vormi, värvi ja joone ellu kujundid, mida reaalsuses ei eksisteerinud, vähemasti mitte sellisel kujul nagu võib näha tema maalidel. Nagu ta ise on 1971. aasta näitusekataloogi saateks kirjutanud: "Mulle meeldib kujutada selliseid lilli, kalu või ka maju, milliseid usun mitte olemas olevat."
Kunstnikuna oli Janovil mitu erinevat viisi, kuidas ümbritsevat maailma vaadelda. 1950. aastate lõpul oli Janovi, aga ka tema mõttekaaslaste loomingus näha uusi suundumusi - lahtiütlemist reaalsusest, veelgi vabamat suhtumist värvi ja vormi ning läbi selle jõudmist abstraktsionismini. Klassikaliste tehnikate kõrval hakkasid Tartu kunstnikud ennast muuhulgas väljendama kollaa˛itehnikas, Janovist sai sõjajärgses eesti kunstis selle ala üks isikupärasemaid meistreid. 1960. aastatel tungib sürrealism koos metafüüsiliste elementidega peaaegu kõigi Tartu kunstnike, nii ka Janovi loomingusse. Moskvas resideeruva ja tihedalt oma eesti kolleegidega suhtleva Ü. Soosteri kaudu saadi aimu muu maailma kunstist, tema surma järel see side katkes. Enese väljendamine suletud õhustikus sõltus kunstnike sisejõu suurusest ja vastupidavusest. Seda enam oli õigustatud oma kujutletava maaliruumi loomine, eelkõige selleks, et vaimselt ellu jääda.

              

Näitusel on välja pandud Valve Janovi erinevad käsitlused lilledest. Kord on nad paigutatud öisesse hämarusse, siis on lilledest saanud tummalt vaikuses seisvad puud, taamal kumamas müstiline kuu. Selle kõrval on kaunilt sätitud lillebukett paigutatud hoopis intiimsesse tubasesse miljöösse. Siin-seal kohtame eriliselt sügavat sinist, mis on viide Paul Klee eeskujule. Omaette avastus on aga näituse keskne kompositsioon. Siin kasutab Janov ühte objekti vaadeldes erinevaid positsioone, millest sündis kaks iseseisvat tööd. Ühes näeb ta tervikut, mis koosneb kohustuslikest elementidest nagu vorm, värv ja joon. Teises võtab ta kogu kompositsiooni osadeks lahti ja pisut üldistades maalib pildi vaid värvi ja joont kasutades, jättes kujutise samas selgeks ning arusaadavaks. "Ruum ei kaota tähendust, vaid selle saavutamiseks rakendatakse teisi kvaliteete, seda kannavad külma ja sooja vahekorrad ning mäng pindadega" (Enn Lillemets). Taoline topeltkujutis on Janovi loomingus ainulaadne. See annab meile võimaluse lahti mõtestada nii kunstniku mõttekäiku kui ka teiste samalaadiliste kontuuriga maalitud tööde ülesehituse loogikat. Näitus tõestab, et Janovi loomingus leidub veel mitmeid seniavastamata kihte.

Marion Tupits

  
              

VALDUR OHAKA TÖÖDE NÄITUS

Kunstisalongis Allee toimus 29. detsembrist 2005 kuni 12. jaanuarini 2006 näitus Valdur Ohaka tulejälgedega töödest, mis elasid üle kunstniku kodu-ateljee põlengu 1991. aastal.

Valdur Ohakat teatakse millegipärast peamiselt pruunide piltide maalijana. Sellel maalilaadil on oma sügavamad juured ja see oli laad, mis ei oleks saanud sündida, kui kunstnikul ei oleks olnud nii suurt ja sügavat kiindumust loodusesse. Samas aga - roheline värv looduses, mida ta väga armastas, oli talle õlivärvidega lõuendile maalituna lausa patoloogiliselt väljakannatamatu. Pruunides piltides asendas ta rohelise lihtsalt pruuniga, kuid jälgis täpselt värvikujundeid looduses - lihtsalt roheline muutus hallikaspruuniks, kollakasroheline oran˛ikaspruuniks jne. Valdur Ohakas oli jõuline maalija. Maalimine ei olnud talle töö, vaid vajadus, mille kaudu ta elas välja oma meeleolusid. Maalitav objekt oli ainult ettekäändeks, mis võimaldas otsida ja leida lahendusi nii värvis, kui vormis. Hoolega uuris ta suuri meistreid, hindas ja austas neid, kuid ei kopeerinud neid iialgi. Tema iidoliks oli ja jäi Picasso, kelle joonistusoskust ja omadust viia pilt tasakaalu ta imetles. Lineaarne tasakaal vajus küll sageli käest ära, kuid Ohakas tasakaalustas selle värviga. Ta püüdis võimalikult nappide vahenditega olulise ära öelda ja kõike ülejäänut mitte märgata.

Kuuekümnendail aastail kasutas ta sageli piirjoont, hilisematel aastatel ei pidanud ta seda enam vajalikuks. On vale arvata, et 60.-ndatel aastatel maalis ta hoogsaid ja sisutihedaid pilte ning hiljem, nn pruunide piltide perioodil ununes kõik eelnev. Oma spontaanset temperamenti ei oleks ta iialgi suutnud ohjeldada ega pakkuda kvaliteeti ühetaolistes piltides, kui ta ei oleks ikka ja jälle oma vana armastuse, Picasso või ka lihtsalt postimpressionistliku, jõulise, kontrastile ülesehitatud maalilaadi juurde tagasi pöördunud, mis võimaldas tal hoogsat pintslilööki.

Näitusel on eksponeeritud monumentaalsete näituse/muuseumitööde ja müügimaastike kõrval valminud väikemaalid. Kunstniku lese Eetla Ohaka sõnutsi olid need värvi-vormimängud vajalikud hingetõmbepausid muude tööde vahel. Erksad värvilahendused, deformeeritud figuurid, sürrelism oma groteskses variandis, matisselikud kompositsioonid, "karmistiililised" lamedapinnalised mordid, aimatav mõttekaaslus oma suure eeskuju Picassoga ning hea sõbra koolikaaslase Ülo Soosteriga. Ja siiski nii äratuntavalt ohakalik. Just neid väikemaale on mitmed kunstiarmastajad hinnanud üheks põnevamaks osaks kunstniku loomingus. Emotsiooni vormi ja värvi valamine hingetõmbe vältel ja kõrvalepanek, et pöörduda jälle loodusmaastike juurde. Kui Ohakate Merivälja kodu-ateljee 1990. aastate alguses maha põles, siis hävis hindamatu osa suurest kultuurivaramust - raamatutest, maalidest, nii enda tehtuist kui kingituist. Väike osa mappidesse talletatud töödest suudeti päästa. Tule jäljed - söestunud pinnad, kõrbenud värv, aga vahel ka kompositsiooniliseks tervikuks sulanduv leegi varjutus ning samas vaataja peas tiksuv teadmine paljude meistritööde hävingust suunavad paratamatult mõtteid kunstiteose haavatavusele ja haprusele. Pressiteksti koostamisel on kasutatud Tartu Kunstimaja galeristi Külli Aleksandersoni ja Eetla Ohaka koostatud materjale.


Loe artiklit näituse kohta: http://www.epl.ee/artikkel_308699.html 

http://www.ekspress.ee/viewdoc/693A36892B08D2E1C22570F100497A0B


               

 

FOTONÄITUS

6. - 22. oktoobrini 2005 toimus kunstisalongis Allee Hilja Rieti fotonäitus "Eesti kunstnikud fotos 1947-1960".

Hilja Riet sündis 8. jaanuaril 1905 (vana kalendri järgi 26. detsembril 1904). Tema isa, Viljandi piltnik Jaan Riet oli juba 1898. aastal avanud kuberneri loal fotoäri, mille tegevus osutus edukaks. 1915. aastal valmis Karl Burmani projekti järgi maja, kus peale eluruumide olid veel labor, pimik, ootetuba ning ateljee, mille lagi oli tehtud erilisest valgust mahendavast klaasist. Juba lapsest peale vanematel abiks olles puutus Hilja kokku fotograafia kõigi finessidega. Õppinud 1920-ndate aastate keskel "Pallases" sai ta lisaks hea ettevalmistuse kompositsiooni ülesehitamisest ja pildi organiseerimisest.

1928. aastal telliti Saksamaalt fotoaparaat Leica ning Hilja hakkas sellega pildistama, mistõttu tuleb Peeter Toominga sõnutsi pidada tema kunstilisi fotosid päris esimesteks sellise kaameraga tehtuteks Eestis. Kaamera oli väike ning võimaldas pildistada ilma statiivita, mis andis fotograafile suurema liikumisvabaduse. Otsingud oma teadmisi ja oskusi rakendada viisid terve seeria natüürmortide, lillepiltide, kompositsioonide ja pühadekaartide valmimiseni, mille ühiselt tunnuseks oli kvaliteet - peenelt ära kasutades eri materjalide faktuuri ja struktuuri käitumise valguses ning mitmekordsete peegelduste ja optiliste efektide abil lõi ta lausa tajutava ruumiga pilte. Aastatel 1931-1940 pildistas Hilja suure ateljeekaameraga 176 sü˛eed; neist kopeeriti kümneid tuhandeid fotopostkaarte, mis lisasid Rieti fotoärile populaarsust. Kaartide tarvis telliti Saksamaalt spetsiaalset kreemika tooniga paberit. Taolisi postkaarte, kus oli trükituna või pressituna "Foto Hilja Riet", leidus 1930. aastatel küllap igas Eesti kodus ja neid hoitakse alles praegugi. Oma sõnul hakkas ta postkaarte tegema vaid hobi korras õhtuti, peale tööpäeva lõppu ning nende ootamatu menu oli üllatuseks talle endalegi. Kuna Jaan Rieti fotoateljee 1940. aastal natsionaliseeriti ja 1948. aastal suleti sootuks, ei õnnestunud Hilja Rietil kutselise fotograafina jätkata, v.a lühiajaliselt Vanemuises ja Ugalas teatrielu jäädvustades. Fotonäitustel korduvalt esinenud ja auhindu saanud Hilja Rieti esimene personaalnäitus leidis aset Peeter Toominga abil alles siis, kui ta hakkas 90 saama. Sellest 1994. aastal Tallinna fotokeldris Lee aset leidnud näitusest kirjutades nimetas Tooming Hilja pühade- ja õnnesoovikaarte impressionistlikeks natüürmortideks.

Postkaartide kõrval on Hilja töödest kultuurilooliselt väärtuslikud fotod Eesti kunstnikest, mis valmisid aastail 1947-1960. Tegemist ei olnud tellimustööga, see oli teema, millega Hilja tegeles jällegi hobi korras. Fotod on lavastatud, kuid seda pole püütudki varjata. Mis sellest, et tavaelus ei ole ükski maalikunstnik harilikult oma ateljees viigitud ja triigitud: loomekeskkond on nagu loodus, mis ei ole kunagi korrapärane - ühe ateljee puhul käib teatud sorti korralagedus asja juurde. Harva vaatab pildistatav otse objektiivi suunas, peamiselt on püütud teda tabada kõrvalt, tuues välja midagi ainult temale iseloomulikku. Neis fotodes on olemas seesama tunnetus, mis leidub ka Hilja Rieti postkaartides - suurepäraselt ära kasutatud kõik toonivarjundid, osava fokuseerimisega pandud paika rõhuasetused ning mänguliselt ära kasutatud nii ees- kesk- kui tagaplaanid. Miski pole üleliigne, kõik on paigas ja mõjub sundimatult. Fotograaf on paigutanud kunstnikud neid kõige paremini iseloomustavatesse poosidesse näiteks paletti sõrmitsema, voodil lebades skitseerima või sigarett hambus molberti ees mõtisklema. Hilja Riet on neid fotosid ja negatiive kuni tänaseni hoolikalt säilitanud, kuid näitustel pole neid peale mõne üksiku varem eksponeeritud, küll on paljusid neist kasutatud erinevates trükistes.

Säilinud nimekirja järgi pildistas Hilja Riet 43 kunstnikku, tehes üle 200 võtte. Suurem osa fotodest on võetud laifilmi (6x6 cm) käsikaameraga. Näitusel eksponeeriti 72 fotot, mis andsid meile võimaluse heita pilk nüüd juba klassikuteks saanud kunstnike töötubadesse. Enamik ülesvõtteid eksponeeriti esmakordselt.

Teksti koostamisel on kasutatud ka varem ajakirjanduses ilmunud materjali.

http://www.sakala.ajaleht.ee/271204/esileht/artiklid/5013933.php

http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index.html?op=lugu&rubriik=77&id=7198&number=373

http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index.html?op=lugu&rubriik=52&id=7286&number=378

Aime Jõgi artikkel "Sakalas" 12.10.2005.a. "Hilja Riet märkab karakterit", link:

http://sakala.ajaleht.ee/121005/esileht/5018072.php




 

NÄITUS "PALLASE PORTREED"

21.-30 märtsini 2002 toimus salongis Allee näitus "Pallase portreed"